Seal mängimise lõpetasin tegelikult juba ammu, sest sobivatel tundidel on sinna tavaliselt kogunenud nii palju inimesi, et lihtsam ja rahulikum oli sõita kaugemale, näiteks Kiiusse. Kuid kõigil seda võimalust paraku pole – eriti kahju on nooremast rahvast, kel erinevalt mõnest Kesk-Eestis elavast eakaaslasest ei kulge mängurada otse koolimaja kõrvalt.
Loomulikult pole kettaloopijad ainsad, kes end linnaruumis tõrjutuna tunnevad. Sõnumit „Olge ometi mujal!“ kuulevad paljud teisedki – isegi suursündmuse Tallinna maratoni korraldajad peavad igal aastal üha uuesti põhjendama, miks ikkagi tahetakse linna paariks päevaks autodelt tagasi vallutada. Mõte vaid kinnises ruumis sportimisest ajab paljudel aga igasuguse spordiisu ära. Kus mujal need inimesed siis olema peaksid?
Mõistan, et Nõmme park vajab puhkust, ent ütleb vanasõnagi, et vana kaevu ei maksa täis ajada enne, kui uus valmis on.
Täielik kurioosum - Nõmme inimene ei saa enam oma metsatukas jalutada !!!
Kõigele lisaks rüvetab metsavahelist teed tohutu autodehulk,metsaalust aga
meelelahutusjäätmed.Ja seda kõike meie presidendi kodu naabruses.
Kuidas leidsid pärisgolfarid omale sobiva maa Jõelähtmel aga nn.disgolfaritele
jäetud suurvõimalus laamendada äärmiselt tundlikus linnapargis?!