Kuidas elasid poluvernikud Peipsi põhjarannal (4)

Tõsi, põlised poluvernikud, kellel lapsi rohkem,  rändasid rahvakillu seast tööd ja leiba otsides võõrsile. „Need poluvernikud, kes omaks võtnud eesti-meelse hariduse, hoiduvad väljarändamisest. Pigem juba rajatakse liivadüünidele põldusid ning hakatakse rannaliival sibulaid kasvatama,“ kirjutab Kaja.

„Nagu setudki tegelesid poluvernikud varematel aastatel peamiselt kalastamise ja kauplemisega. Naiste hooleks on põllu- ja aiatööd. Mis poluvernikuid eraldab eestlastest, see on kõigepealt riietus ja keelemurrak. Meestel on ikka säärikud jalas, nokaga müts peas ja punane habe rinnuni. Usuliselt on poluvernikud truud „ljuteranskid“.

Kuid vene õigeusu lugematuist pühadest peavad siiski lugu kõik rannaäärsed poluvernikud. Mõnel vene suurpühal, näiteks 18. augusti bogoroditsal lähevad isegi eestlased adra tagant Kuremäe palverännakuga kaasa. Talude välisest korraldamisest ja hoonete korralikkusest võib otsustada, kes on põline, hoolimatu poluvernik ja kes uuema aja inimene, eestistatud poluvernik.“