Resultatiivse Isaiah Briscoe (palliga) kaliibriga staari tänavu BC Kalev/Cramos küll ei palli, aga punktide viskamisega ei tohiks Cramol eeloleval hooajal probleemi olla: tulejõudu on piisavalt!Foto: TAIRO LUTTER
Korvpall
10. september 2018, 12:00

ÕHTULEHE ÜMARLAUD | Kalev/Cramo komplekteeritus: krokodillipisaraid me ei vala, aga rõõmust lakke ka ei hüppa (3)

Eesti tugevaim korvpalliklubi BC Kalev/Cramo teatas paar päeva tagasi, et nende võistkond on uueks hooajaks komplekteeritud. Õhtulehe ajakirjanikud Ats Kuldkepp (AK), Henry Rull (HR), Jarmo Jagomägi (JJ) ja Ville Arike (VA) kogunesid virtuaalse ümarlaua taha, et arutleda Maarjamaa esiklubi koosseisu üle.

1. Oletame, et oled kooliõpetaja ning peaksid Cramo komplekteeritust hindama viiepallisüsteemis. Millise hinde sa Eesti meisterklubile annaksid?

VA: Hindan Kalev/Cramo komplekteeritust hindele 3+. Korvpallivõistkondade komplekteerimisest rääkides rõhutatakse enamasti, et on kaks kõige tähtsamat ja kolmas peaaegu sama tähtis vaal. Esmalt mängujuht ja tsenter ning seejärel ka positsioon „kolm“. Ning just nende positsioonide osas ei suuda Kalev kahjuks vähemalt hooaja eel päris suurt veenvust pakkuda.

Alustame mängujuhtidest. Branko Mirkovic ja Tanel Sokk on iseenesest tublid mängumehed, kellest kummagi kohta pole öelda ühtegi halba sõna. Ent kui asetame nad sellesse konteksti, et Kalev mängib VTB Ühisliigat ning peatreener Donaldas Kairys tuli eelmise hooaja keskel tiimi jutuga püüda play-off’i kohta, siis tekib kahtluseuss.

Ütlen ausalt: kui ühena esimestest sõlmiti uus leping Mirkoviciga, eeldasin esialgu, et temaga arvestatakse nüüd kui kellelegi veel ägedamale mängumehele vahetuse pakkujana. Lõppude-lõpuks tiksub iga kell halastamatult ja mehel on turjal juba 35 eluaastat.

Branko Mirkovic tänavu mais Eesti meistritiitlit tähistamas. Foto: Aldo Luud

Ent ka Sten-Timmu Soku värbamise soov ja tema Kreekasse lahkumise järel venna Taneliga lepingu sõlmimine näitab, et Mirkoviciga arvestatakse jätkuvalt kui põhiviisiklasega. Tahaks loota, et ta kummutab mu pessimismi.

Edasi tsenter. Sellele positsioonile värvati ameeriklased Reggie Lynch ja Landen Lucas. Siinsele publikule tundmatud kujud mõlemad ning seetõttu saab neile anda õige hinnangu alles hooaja käigus. Näiteks Lucase eelmise hooaja mängupraktikaks oli ainult keskmiselt 14 minutit Jaapani liigas. Enne sõnade „pole liiga veenev“ kasutamist meenutame, et ka Frank Elegar polnud Kalevisse tulles end liiga palju näidanud, kuid mängis siin end suurklubide orbiidile.

Number „kahed-kolmed“. Kahe hooaja vaheline tugevaim värbamine näib olevat eelmisel hooajal Poola meistriliiga MVPks kerkinud Ivan Almeida. Tema kõrval on ründava tagamängija ja väikese ääre kohal ameeriklane Chavaughn Lewis ning omad mehed Martin Dorbek, Janari Jõesaar ja Erik Keedus. Seejuures tuleb veel oodata aprillis raske põlvevigastuse saanud Keeduse paranemist – teda näeb väljakul ilmselt alles uuel aastal.

Suured ääred. Kristjan Kangur, Kristjan Kitsing, Maksim Salaš, Madis Soodla. On raske uskuda, et Soodla mängib end pingimehe staatusest põhirotatsiooni ning Salaši puhul teatas klubi avalikult, et tegemist on „teise aasta projektiga“. Seega jäävad põhiraskust kandma Kangur ja Kitsing, kellest esimesel täitub peagi 36 eluaastat ning kes juba aastaid peab niigi oma keha korras hoidmisega väga suurt vaeva nägema. Mõlemal on omad plussid, aga kuidas see positsioon pikal ja reisiderikkal (13 väljasõitu VTB ja terve ports ka Eesti-Läti ühisliigas) hooajal vastu peab, näitab aeg.

Kokkuvõttes on mitme positsiooni osas üleval küsimärke ning nagu öeldud, oleks soovinud mängujuhi ja tsentri positsiooni veenvamat mehitamist. Kui meenutame Kalevi seni edukaimat VTB liiga hooaega 2014/15 (30 mängust võideti 13), siis täitsid need positsioonid Scott Machado ja Frank Elegar, kes olid koos Rolands Freimanise ja Rain Veidemaniga ka võtmemängijad.

AKHinne on 4-. Sügavust ja skooritegijaid on tiimis palju, aga küsimärke on igas liinis.

Alustada tuleks ilmselt plahvatusliku mängujuhi puudumisest, aga selle teema ümber on suvel juba niigi arutletud. Aga olen sarnaselt paljudega nõus, et number ühtedesse oleks pidanud rohkem investeerima. Mullune hooaeg näitas, et Branko Mirkovic väsis hooaja keskel ära ja pigem sobiks talle 15-20 minuti roll.

Ehk suudab Chavaughn Lewis teravuse tegemise ja kaaslastele võimaluste loomise rolli vähemalt poole kohaga endale võtta ja siis ei peaks Mirkovic kõike ise korraldama. Pole Lewise mänguga väga tuttav, aga söödunumbrid (kahel viimasel hooajal vastavalt 4,95 ja 3,7) on lootustandvad. Võib-olla saab Kalev vahel isegi ilma puhta mängujuhita hakkama – Lewis toimetab palliga ja tema kõrval on tagumises kolmikus Martin Dorbek/Jõesaar/Almeida.

Ivan Almeida stiilinäited:

Meeskonna tasakaalu koha pealt oleks parem, kui äärtel oleks üks viskaja juures. Lewis ja Ivan Almeida on kahtlemata teravad mehed, aga kolmeste tabamine pole nende tugevaim külg. Janari Jõesaare protsent on hea, ta ei viska kaugelt kuigi tihti – mullu tabas ta kõikide liigade peale kokku keskmiselt alla ühe kolmese mängus. Erik Keedus on korralik kolmesemees, aga temal läheb veel vigastusest taastumisega aega.

Korvi all pole ühtegi tüüpilist selg-ees mängijat, aga tänapäeval pole nende olemasolu hädavajalik. Rünnaku mitmekesistamise mõttes oleks see relv muidugi kasulik. Noorte ameeriklaste kohanemine on samuti küsimärk.

Palju sõltub sellest, kui head on Lewis ja Almeida kaitses. Ilmselt tuleb neil aeg-ajalt vastaste väikeseid tagamängijaid võtta, sest Mirkovic laseb vastaseid üsna kergelt mööda ja Tanel Sokk pole kunagi suur kaitseäss olnud. Martin Dorbek aitab õnneks hädast välja, aga suuri minuteid ta ilmselt ei mängi.

JJ: Kalev/Cramo meeskonna suvine toimetamine on pannud ahhetama nii positiivse kui ka negatiivse poole pealt. Esimese emotsiooni pealt, teadmata, kuidas nõnda kirju seltskond kokku sobitub, annaksin komplekteerimisele hindeks nelja väikese miinusega. Miks?

Küsimärke tekitab nii korvialune tsoon kui ka mängujuhtide osakond. Neist viimase mehitavad äärmiselt kogenud Branko Mirkovic ja Tanel Sokk, eesliini seevastu aga Euroopa korvpalli mõistes täiesti rohelised Reggie Lynch ja Landen Lucas.

Oht number 1 - Mirkovic ja Sokk on küll kogenud, eluaastaid vastavalt 35 ja 33, kuid mängijatüübilt üsna sarnased. Mõlemad on orienteeritud eelkõige rünnakule ning klassikalist mängujuhitüüpi ei esinda. Lisaks oli Sokul mullune hooaeg üks vähestest, kus ta vigastusest prii püsis. Cramo mängugraafik on aga veidi tihedam kui Tartus. Kui eelnimetatust peaks emb-kumb viga saama, on tiimil jama majas.

Oht number 2 - Nagu eelnevalt öeldud, siis mõlemad mängujuhid armastavad punkte visata. Aga sama meeldib teha ka kahele värskele tagaliigini täiendusele Chavaughn Lewisele ning Ivan Almeidale. Mõlemad põrutasid eelmisel hooajal korraliku tasemega Poola liigas ligi 20 silma mängus. Lisades siia veel Janari Jõesaare, kelle trump on samuti rünnak, kerkib paratamatult õhku küsimus: kas ühest pallist ikka piisab?

Oht number 3 - Siiski on tugev rünnakuarsenal olnud aastaid Cramo Achilleuse kand ning rikkaliku valiku üle tuleks esialgu siiski rõõmustada. Kas leidub aga ka mehi, kes kaitses tahaks rassida? Pole ilmselt suur saladus, et Mirkovic ega Sokk pole erilised kaitsevirtuoosid. Samamoodi on ka Lewise ja Almeida fookus sunatud pigem rünnakule. Õnneks leidub nimekirjas Martin Dorbek, kes lausa armastab kaitsemängu. Ühest mehest jääb siiski väheks ning peatreener Donaldas Kairysel seisab ees kõva töö, et kõvad skoorijad põrandat närima saada.

Eelmisel hooajal mängis Chavaughn Lewis Poola meistrivõistlustel, kus viskas keskmiselt 20,3 punkti kohtumises. Foto: BC Kalev/Cramo

Oht number 4 - Kui eelnevad punktid puudutasid eelkõige positsioone 1-3, siis kõige suuremad küsimärgid on eesliini kohal. Tsentri positsioonil müttab otse ülikoolist profikorvpalli sukelduv Lynch. Lisaks täidab keskmängija kohta Lucas, kes sirgus mängijaks küll nimekas ülikoolis, kuid ei suutnud mullu Jaapani liigas millegi erilisega silma paista. Seega korvi all puudub igasugune kindlus, kuid vähemalt kaitses peaks mõlemad olema tahtmist täis. Siiski võrreldes mullusega, kui valikus oli Cedric Simmons ja Thomas van der Mars, paistab olukord tunduvalt lahjem.  

Oht number 5 - Oluliselt roosilisem pole seis ka suure ääre kohal. Jah, kokkuleppele saadi Kristjan Kanguriga, kuid eelmine hooaeg näitas, et oma paremate päevade tasemel 35aastane pallur enam pole. Samuti saab loota Kristjan Kitsingule, kelle võimetearsenal jääb kardetavasti siiski Ühisliiga jaoks veidi lahjaks. Kitsing on võimeline täitma ka keskmängija positsiooni, kuid kuna kaitsemäng pole tema tugevam külg, siis võib sel tasemel minna üsna keeruliseks. Lisaks eelnimetatutele on tiimis veel ka Maksim Salaš, kelles aga nähakse pigem tulevikupotentsiaali ning talle suuri panuseid asetada ei saa.

HR: 4. Nagu hindest näha, ei pea ma Cramo komplekteeritust katastroofiks, kuid samas ei saa seda pidada ka suureks õnnestumiseks. Vähemalt mitte hooaja eel, sest küsimärke on.

Kõige kindlamini paistab mehitatuna ründavate tagamängijate ja väikeste äärte osakond. Ivan Almeida ja Chavaughn Lewis tunduvad olevat maiad punktikütid, kelle esitused võivad pakkuda palju silmailu. Ehk suudavad vanad tuttavad Martin Dorbek ja Janari Jõesaar hooaja jooksul kvalitatiivse hüppe ülespoole teha.

Almeida ja Lewise palkamised kinnitavad minu jaoks, et Cramo ei jookse rünnakul tulejõust tühjaks. Nad on rünnakul põhijõud, keda aitavad ustavad leitnandid Jõesaar ja Branko Mirkovic.

Mängujuhtide osakonnas on Cramo taas mehitatud kahe lühikese palluriga. Nii on vastastel taas põhjust pall Tanel Soku või Mirkovici vastu pukki viia, mis on olnud päris efektiivne taktika. Rünnakul veavad Sokk ja Mirkovic VTB Ühisliiga tasemel ilmselt ikka välja. 

Neli hooaega Tartus on läbi: Tanel Sokk (palliga) kuulub taas BC Kalev/Cramo hingekirja. Foto: MARGUS ANSU

Minu jaoks on Cramo koosseisu puhul suurimaks küsimärgiks kaks leegionäri korvi all. Ülejäänud tolle osakonna liikmed on meile juba kas väga tuttavad või tulevikuprojektid.

Reggie Lynch ja Landen Lucas tulevad esimest korda Euroopa profikorvpalli. Lynch tundub videote põhjal korralik kaitselõvi, kellel paistab potentsiaali olla kaitses tõeline ankur.

Nimekast Kansase ülikoolist hariduse saanud Lucas on rünnakul asisem ning usun, et ta pole oma profikarjääri jooksul veel oma täit potentsiaali näidata suutnud, sest Jaapanis pidi ta mänguaja nimel rinda pistma NBA ja Euroopa tippliigade kogemusega Alex Kirkiga.

Aga ameeriklased tulevad ju esimest korda Euroopa profikorvpalli ning peavad lisaks mängulistele nüanssidele kohanema ka siinse eluoluga. Sestap ongi Lynch ja Lucas minu jaoks parajad küsimärgid.

Kokkuvõttes tundub mulle, et Cramo esituses võib tuleval hooajal oodata mitmekülgset mängupilti. Võistkonnas on nii viskajaid, läbimurdjaid kui ka tugevaid kaitsemehi. Loodetavasti saab peatreener Donaldas Kairys meeskonna oma taktikepi järgi nurruma.

2. Palun nimeta üks eestlane, keda oleksid tulevaks hooajaks Cramosse tahtnud.

HR: Sander Raieste. Siim-Sander Vene nimetamine oleks siinkohal kõige lihtsam ja loogilisem, kuid pärast head minekut Vareses tundus suvel siililegi selge, et Vene jätkab ühes või teises Euroopa tippliigas. Ja kui mängija on selleks võimeline, ei tahaks ma, et ta karjääris sammu allapoole teeb.

Cramo olnuks Raiestele hea koht. Ta ei pidanuks kandma põhiraskust ning saanuks meestevahelises klubikorvpallis korralikul tasemel jalad vette kasta.

JJ: Usun, et üks vähestest eestlastest, kes veel Cramos pole ja praegu vastava taseme välja mängiks on Siim-Sander Vene. Isiklikult oleks teda eelistanud nii Kangurile kui ka Kitsingule. Esimene neist on oma karjääri lõpus, siiski Vene ees annavad talle eelise liidrimentaliteet, kogemused ja kaitsemäng. Kitsingust on Vene lihtsalt väikese sammu võrra parem nii rünnaku mitmekesisuselt kui ka kaitsemängus.

VASiin on vastus lihtne: Siim-Sander Vene. Ta on eelmisel hooajal kõrgeimal tasemel mänginud eestlane ning kindlasti sobiks Kalevisse. Teisest küljest on mul hea meel, et Vene tahab mängida Eesti-Läti liigast kõrgemat mängu ning otsib järjekindlalt võimalusi tugevamate liigade tiimides. VTB Ühisliigaga on ta Nižni Novgorodi päevilt juba tuttav, mullu sai ta kenasti hakkama Itaalias. Nüüd läks ta lühiajalise lepinguga Hispaaniasse Manresasse ning tuleb loota, et kinnitab seal kanda.

Siim-Sander Vene on Eesti parim korvpallur. Foto: SANDER ILVEST

AK: Loogiline vastus oleks Siim-Sander Vene, aga loodetavasti kannavad tema tiivad kõrgemale. Ja kui ei kanna, on tal alati Cramo võimalus tagataskus.

Seega ütlen Janar Talts. Vahetusmängija rollis oleks ta väga kasulik olnud – kindel mees, keda 15 minutiks mängu panna, kui noortel ameeriklastel juhe kokku jookseb või Kristjan Kitsingul kaitses raskeks läheb. Tõsi, võib-olla oleks Cramo Taltsi liitumisel pusletükke teistmoodi paika seadnud ja pealegi oleks keskmine vanus veel suuremaks läinud.

Aga ehk suutnuks Talts Cramot eestlastele pisut rohkem „omaks“ teha. Taltsi tunnevad kõik ja ta suudab oma huumorimeelt rohkem avada kui teised eestlastest tiimikaaslased.

3. Peatreener Donaldas Kairys on öelnud, et tema võistkonnad üritavad hoida kõrget mängutempot. Kas Cramo koosseis on selleks sobilik?

AKMingite koosseisuvariantide puhul küll, Kairysel tuleb need lihtsalt üles leida ja paika sättida. Aga on selge, et Mirkovic ja Tanel Sokk ei jaksa 40 minutit platsil ringi tormata. Stiililt Mirkovic selleks isegi sobiks, aga tema koormust ei saa liiga suureks ajada.

Samas Lewis, Almeida ja Jõesaar võivad joosta küll ning pikad ameeriklased ei tundu ka päris Dušan Jelicid olevat. Kitsingule sobib samuti kiire tempo paremini kui aeglane patsutamine. 35aastane Kangur on küsimärk.

Janari Jõesaar jätkab tänavu BC Kalev/Cramos ning loodetavasti õnnestub tal tänavu arenguredelis üks samm edasi teha. Foto: EERO VABAMĆ„GI

Suve alguses oleks Kairyselt eeldanud pisut teistsuguseid valikuid, aga ehk on ta suuteline oma stiili kohandama, kui selleks vajadus tekkima peaks.

HR: Jah. Suurimat kindlustunnet annab tõik, et usutavasti oli peatreeneril meeskonna komplekteerimisel väga suur roll. Seega sai Kairys rahaliste võimaluste piires ilmselt valida just sääraseid pallureid, kelle stiil ja omadused talle meeltmööda olid.

VA: Kalevi põhimängujuht Branko Mirkovic saab küll peagi 36aastaseks, kuid ta hoiab end hästi vormis ja jaksab omad minutid ikka ära joosta. Lisaks eeldab sõnapaar „kiire mäng“ pigem kiireid ja teravaid mängijaid ülejäänud positsioonidel, kes oleks võimelised kiirelt lülituma kaitsest rünnakule. Nooremapoolsete ameeriklaste osas pole atleetlikkuse puudust vaja karta, Almeida osas samuti mitte. Küsimärke tekitab pigem asjaolu, kuidas eestlased nendega sammu peavad. Tahaks loota, et näeme Kairyse kiire ja agressiivse mängu käekirja.

JJJah, usutavasti küll. Sokk ja Mirkovic pole küll oma esimeses nooruses, kuid mõlemad suudavad palli kiirelt üle toimetada ning vajadusel ka ise teravust luua. Nobedad kutid on ka Lewis ja Almeida. Kuigi kumbki tsentritest eriline ründevirtuoos pole, siis mõlemad on atleetlikud ning tänapäevased keskmängijad, kes on võimelised üles-alla jooksma. Ilmselt näeme Eesti korvpalli viimaste aastate lahtiseimat mängu.