Prantsusmaa MM-tiitlit tähistamas.Foto: AFP/Scanpix
Jalgpall
10. september 2018, 11:30

JOOSEP SUSI | Oleviku väljakutse rahvuslikule jalgpallile. Kas koondiste mängustiilid on seotud rahvuslike iseloomujoontega?

Mängustiilide lahtihaakumine nende päritolumaade (täpsemini: levikupiirkondade) küljest on väljakutse jalgpalli käsitlemisele rahvuslikus võtmes: prantslased mängivad saksalikumalt kui sakslased; sakslased mängivad hispaanlaslikult, islandlased mängivad inglaslikult, inglased omakorda prantslaslikult. Kuidas šveitslased ja belglased enam ei mängi, pole päris kindel, sest keegi pole ilmselt kunagi teadnud, mis on šveitslaslik või belglaslik.

Lõppenud maailmameistrivõistluste finaalturniiri vältel hõlmas ETV jalgpallistuudio ajaloorubriiki, kus jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede andis ülevaate osalevate koondiste jalgpalliloost. Osutaksin tähelepanu ühele mõttekäigule, mis mõneti põhistab üldkehtivat tendentsi: see, kuidas jalgpallist kõneldakse ja jalgpalli mõtestatakse, kipub olema märgatavalt püsivam kui jalgpalli mängustiilid. Jälgime näidet: „Rootsi jalgpalli iseloomustab taktika ja füüsiline jõud ning norralasi lihtsus. Taanlasi peetakse nende tehnilise, intelligentse ja õhulise mängumaneeri pärast Euroopa latiinodeks. Kui norralased näevad oma stiili tulemusele orienteeritud lähenemisena, mis peegeldab riigi arenenud tööstust, dünaamilisust ja nüüdisaegset täppisteadust, siis taanlaste jaoks on tegemist primitiivse pallipeksmisega. Taani näeb end vana Euroopa osana, mille märksõnadeks on traditsioon, rafineeritus, humanism ja elegants.“

Peale selle, et kolme Skandinaavia riigi jalgpall erineb stiili poolest, lisatakse siin ka kultuurilis-ajalooline mõõde ja jalgpalliga tugevalt põimunud rahvuslik identiteeditunne. Sellised paljuski stereotüüpsed mängustiilide määratlused ning nende seosed rahvusliku ajaloo ja käitumisviisidega on jalgpallikirjandusele olnud ikka omased.

Õige sageli võis jalgpallihuviline ka lõppenud turniiri vältel kuulda kommentaatorite suust viiteid Itaalia jalgpallile või brasiillaste sambalikule jogo bonito’le – mõlemad evivad stereotüüpseid ja kõigile mõistetavaid tähendusi. Itaalia jalgpall lähtub kaitsest, argentiinlase Helenio Herrera on 1960. aastate Interist alates seotud mõistega catenaccio.

Üldistusvajadus on mõistetav: eks kuulu koondistevahelise jalgpalli juurde rahvusliku enesemääratluse kinnitamine; rahvusliku olelusvõitluse metafoorne läbimängimine. Mil määral üldistused aga praktilisi lähenemisi iseloomustavad, on juba iseasi. 

Andrei Markovic ja Lars Reinsmann väidavad kahasse kirjutet raamatus „Gaming the World: How Sports Are Reshaping Global Politics and Culture“, et eri rahvuskoondistel ja liigadel on küll traditsiooniliselt erisugused mängustiilid, kuid need pole seotud rahvuslike iseloomujoontega ja laiemate kultuuriliste eripäradega. Teisisõnu, rahvustunnused ei peegeldu jalgpalliplatsil. Nende sõnul pole see, et Taani mängis pikemat aega nii-öelda latiinolikku jalgpalli, seotud taanlaste arusaamaga enda kuuluvusest Läände. Protsess on vastuoksne: kuna taanlased mängisid mingil perioodil võrreldes teiste Skandinaavia maadega pigem loovamat jalgpalli, siis oli võimalik selliseid seoseid luua ja ekspluateerida.

Erinevad mängustiilid on niisiis olemas, aga need olenevad peamiselt institutsionaalsetest külgedest, treenerite mängufilosoofiast ja mängijate kvaliteedist. Seetõttu ei tarvitseks otsida 1974. aastal maailma vallutanud totaalsest jalgpallist sarnasusi hollandlaste kultuuriväljaga, pigem on see konkreetselt Rinus Michelsi mängufilosoofia, Ajaxi edu 1970. aastatel ning mängustiili ja mängijate omavaheline sobivus.

Küllap on praeguseks mingil määral stereotüüpseks jäänukiks teisenenud ka klimaatilis-maiskondlik lõhe: soe kliima toob kaasa mängulise, innovatiivse, rütmilise ja kontrollimatu mängu. Neile jääb kaugeks ja kättesaamatuks põhjaeurooplaste modernsus, mida iseloomustavad distsipliin, kõva treening, strateegia, organiseeritus.

On selge, et mängustiilide tuntav nivelleeritus on suurenenud iseäranis viimastel kümnenditel. Selge on küllap seegi, et otsapidi haakub ühtlustumine üleminekuga kitsalt tulemuspõhisele lähenemisele, mis paratamatult tingib maailma absoluutses tipus võrdlemisi sarnaseid visioone. Võiks rõhutada sedagi, et kui veel mõnekümne aasta eest võis finaalturniiridel näha innovatiivset jalgpalli, turniiril tutvustati taktikalisi külgi, mis seejärel üle maailma hakkasid rändama, siis tänapäeval põhistab turniir klubijalgpallis juba kinnistunud tendentse, arusaamu, kuidas saavutada maksimaalne tulemus.

Kui 2002. aastal võidutses Brasiilia ja veerandfinaali jõudsid teiste seas Lõuna-Korea, Senegal ja USA, siis näis koondistevahelises jalgpallis mitmekesisus suurenevat. Neljal turniiril pärast seda on toimunud murrang. Numbrid on kõnekad: Euroopale kuulub kaheksast finaalikohast seitse, 12 medalist 11, 16 poolfinaalkohast koguni 13. Kusjuures nelja turniiri vältel on alagrupist edasi pääsenud 16 Euroopa koondist, mis viitab esmajoones just Kesk-Euroopa (või teise ešeloni Euroopa koondiste) kvalitatiivsele hüppele. Igatahes muljetavaldav dominatsioon.

Vahetult enne MMi poolfinaale analüüsis Sports Illustrated Euroopa meeskondade võidukäiku, loo autor Brian Straus kirjeldab seda kompleksselt, globaliseerumisprotsessiga seotud eri tunnuste ühismõjuna. Olgu toodud viis ilmselget tunnust:

1) mängijate värbamine ja liikumine;

2) noortetöö efektiivsus;

3) sporditeaduste areng, mis eriti intensiivset funktsiooni hakkas mängima just nullindate hakul;

4) finants ja turundus;

5) treenerite kvaliteet ja taktikaline suutlikkus.

Euroopa edu nurgakivi pandi 1995. aastal Bosmani reegliga. Kui aastal 2002 polnud võimalik selle täit mõju ilmselt veel tunda, siis aasta-aastalt on reeglimuudatus tsementeerinud mitmekultuurilist klubijalgpalli ja Euroopa dominatsiooni kõikidel tasanditel.

Kõigele lisaks liiguvad andekad mängijad Euroopasse üha nooremana. Tänavusel MMil oli Euroopa koondiste osakaal pisut alla 45 protsendi, aga Euroopa klubides pallivate mängijate osakaal kolm neljandikku ja edukamate mitte-eurooplastest satside puhul veelgi suurem. Kui Brasiilia võitis 2002. aastal MM-kulla, siis kuulus 23 mängija hulka 13 koduliiga pallurit, tänavusel MMil veerandfinaalis välja kukkunud koondises oli selliseid vaid kolm. Talentide varasem liikumine suurendab Euroopa edumaad teiste maailmajagude ees.

Sestap pole valdav osa teiste koondiste mängijatest rahvusliku jalgpalliga kunagi kokku puutunud – nad on jalgpallihariduse omandanud Euroopa noorteakadeemiates või liikunud varakult Euroopa klubijalgpalli, kus nad suuremas osas ära rikutakse. Inglise akadeemilises kirjanduses on viimasel ajal kogu süsteemi rohkelt käsitletud. Eks meenuta noorte mitte-eurooplaste varajane liikumine Euroopasse paljuski orjandusaegseid käitumismalle: umbes 10 000 heauskse ja unistava välja valitud Aafrika lapse kohta teenib profilepingu umbes 100. Neist kaks kolmandikku pole 21aastaselt enam jalgpallurid. Seega, vaid umbes 0,3 protsendist Euroopasse toodud lootustandvatest lastest saavad mingil tasemel jalgpallurid. Ülejäänud jäävad ripakile – raisatud talendid.

Bosmani reegel on kaude kaasa toonud niisiis Euroopa jalgpalli üha süveneva dominatsiooni. Aga põhjused on otseselt seotud ka rahvuslike stiilidega. Mitmekultuurilise tippjalgpalli maksimaalse efektiivsuse saavutanud lähenemine on ühtlustanud ka euroopalikke stiile. Edukaks on osutunud lähenemine, mida võiks nimetada nullstiiliks. Pean silmas mänguvisiooni, mis ei kätke endas rahvuslikke eripärasid ning keskendub esmajoones võimalikult kvaliteetselt ja kiiresti omandatavale mänguplaanile. Valdavalt on see eespool kirjeldatud põhjaeuroopaliku jalgpalli tunnustega. Pragmaatiline. Nullstiilist lahknemine toob enamalt jaolt kaasa sportliku ebaõnnestumise. Igasugune tulemusele mitte orienteeritud külg on nullstiilis häire.

Kõik see ei kõiguta sugugi aga jalgpalli identiteetiloovat essentsi. Pean silmas seda, et kuigi mänguplaanid ise ei tarvitse olla seotud traditsioonilise kohaliku jalgpalliga, on kohalik lähenemine jalgpallile, selle mõju ja viis, kuidas jalgpallist kõneldakse, püsivad. Jalgpalli rahvuslikkus tõugatakse kogu täiega tribüünile. Seal avaneb rikkalik ajaloolis-kultuuriline muutuja, mis võimaldab eri rahvuste, kultuuride jalgpallifännide käitumist võrdlemisi edukalt ära tunda. Mõelda võib kasvõi sellele, kuidas tajutakse kohtuniku institutsiooni. Kui sakslasele kehastab kohtunik positiivset korda, siis endistes idabloki riikides kipub kohtunik olema keegi, kes tuletab meelde negatiivset türanniseerivat võimu.

Lugu ilmus esmakordselt jalgpalliliidu ajakirjas Jalka.