Mart Treial | Rahvuste liiga õõnestab EMi mainet (2)

Jah, pean silmas võistlussüsteemi, mis tagab ka nõrgima ehk D-liiga koondistele ühe pileti EMile. Pole ju ühestki otsast loogiline, et Vana Maailma 24 paremale mõeldud turniirile smugeldatakse järsku sats, kelle reaalne tase on maailmajao alumises kihis, riikide vahemikus 40-55.

Ei, ma ei arva, et Gruusia või Fääri saarte lisandumine EMi sportliku taseme mudasse kisub. Muidugi mitte. See on ikkagi kõigest üks koondis 24st. Suur pilt ei muutu. Aga asi polegi niivõrd spordis kui turniiri väärtuses ja õigluses. Mida peab tundma 24. meeskond, kelle koht väetimale annetatakse? Ja kuidas peaks olukorda suhtuma too nõrguke, kellele peopilet almusena pihku pistetakse? Kas näiteks makedoonlased suudavad südamepõhjast rõõmustada, kui teavad, et tegelikult nad ei vääri EMil mängimist?

Kahtlustan, et pigem suudavad. Eriti ebaoluliseks muutub taust, kui mängud algavad, sest jalgpallil on harukordne võime inimesi joovastada. Ega ma väidagi, et kurvastaksin või EMi boikoteeriksin, kui Eesti koondis peaks kunagi sama teed pidi finaalturniirile jõudma. Aga siiralt loodan, et seda ei juhtu.

Stopp. Mida!? Miks!? Põhjus on väga lihtne. Sest suhu jääks kehv maik nagu kaerahelbepudrust, mis tehtud vee, mitte piimaga. Et nagu on, aga pole kah. Meenutagem siinkohal, et Eesti jõudis 2012. aasta EMist (kus mängis veel 16, mitte 24 riiki!) sammu kaugusele. Edestasime valikgrupis teiste seas Serbiat ja Sloveeniat, kes tulid mängudele piltlikult öeldes otse 2010. aasta MMilt. Milline vaimustus!? Eesti oli lühikest aega jalgpallimaa! Kostja Vassiljevit ja Sergei Pareikot teadsid needki, kel polnud aimugi, mitut meest jalgpallimänguks vaja läheb.

Piisaks pisimuudatusest

Saanuks me seitse sügist tagasi play-off’is Iirimaast jagu… See olnuks niivõrd erakordne, suurejooneline ja vägev saavutus, et skulptor Tauno Kangro oleks peatreener Tarmo Rüütli pronksi valanud. Küllap saaksime sündmust praegu juba raamatust lugeda ja/või filmina vaadata.

Ja nüüd mõtisklegem võrdluseks teekonda, kus alistame Armeenia, Liechtensteini, Gibraltari, Valgevene ja Makedoonia. No ei kõla ju eriti uhkelt ega sedamoodi, et kuulume auga Euroopa eliiti. Et politsei- ja piirivalveorkester peaks Raekoja platsil simmani käima tõmbama ja president vutisangareid kõnega tervitama. Liftiga teletorni minek pole just eriline vägitegu, aga katsu sa seina mööda ronida… Vaks vahet.

Seepärast on mul iseäranis hea meel, et Eesti pääses eelviimasena (Leedu ees) C-liiga ukse vahelt sisse. Esiteks saab koondis tugevamaid mänge, mis teadjamate sõnul arendavad meeskonda rohkem. Teiseks ei peaks sedakaudu EMile pääsemist kuidagi häbenema, sest seltskonda kuuluvad teiste seas 2016. aasta EMil mänginud Ungari, Albaania ja Rumeenia ning äsja MMil madistanud Serbia.

Üldiselt on Rahvuste liiga kaudu EMile pääsemine positiivne ja annab ilmselt tollele turniirile ellujäämiseks vajaliku lisaväärtuse. Kui oleks minu võimuses, siis kohendaksin üht nüanssi. Nimelt D-liiga tšempion võiks otsepääsme asemel pidada C-liiga finaali kaotajaga lisakohtumise (või suisa kodus-võõrsil põhimõttel madina?), mille võitja teenib ihaldatud pileti EMile. Jah, D-liiga koondiste teekond jääks ülejäänutest ikkagi märkimisväärselt kergemaks, kuid nimetatud lõpuheitlus lisaks edukale vutikääbikule lõppturniiril natukenegi austust.