Aga kapitalistlikud šaakalid ei jäänud vakka. Nad leidsid, et Soome telekanalid on poolele Eestile nähtavad, ja toppisid nende programmi USA ja Inglise filme. Juhtiv parteileht Rahva Hääl võttis küll vene keelest tõlkida artikleid, mis pidid näitama kapitalistide kiskjalikkust, aga neid ei lugenud peaaegu keegi.
Siis tulid kompartei juhid uuele mõttele. Tuleb korraldada ühtseid poliitpäevi ja sellelt ajupesult ei tohi keegi puududa. Kontorid ja tsehhid jooksku rahvast tühjaks, kõik lasku endal aju pesta. Esimene ülevabariigiline poliitpäev oli 12. septembril 1979 ja jäi korduma iga kuu teisel kolmapäeval.
Muidugi astuti jälle ämbrisse. Teemad, nagu „Rahvahariduse edasiarendamine kui partei sotsiaalprogrammi üks koostisosa“ või „Viia viisaastak vääriliselt lõpule, kiirendada majanduse intensiivistamist!“ ja veel majanduse varisemise lävel 1986. aastal olnud „Partei plaanid nõukogude rahva heaolu edasiseks tõstmiseks“, ei innustanud kokku aetud inimesi. Ja ma kahtlustan, et kõnelejaid endidki mitte.
Kommentaarid