Reim kurtis, et kaotused hakkavad psüühikale mõjuma, aga ega sellise materjaliga pole ka lootust palju rohkem võitma hakata. Tuleb leppida sellega mis on ja kui on psüühiliselt raske, siis tuleb teine eriala valida. Eestis on jalgpalli kandepind küll oluliselt suurem, kui 25 aastat tagasi, aga kvaliteet kahjuks samal tasemel, vahel tundub, et isegi nigelam, lihtsalt meie poistel on individuaalne oskamine nõrk ja see peegeldub ka mängus, söödutäpsus, mängu lugemine ja ka füüsiline on veel pisut nõrk. Miks see nii on, seda peaks küsima nendelt poistelt endilt, aga fakt on see, et puudujäägid tehnikas ja mängu lugemises tuleb tasa teha füüsilisega, ehk siis tuleb rohkem joosta kui vastased ja sedasi on raske pehmete jalgade pealt võitu loota.
siin tekib kysimus, et kas 5-4-1 systeem ikka on hea, kui v6tta arvesse, et kontrarynnakul ei ole meil seal eespool kedagi. V6ib olla oleks m6tekam 3-5-2. Meie mehed on rynnakul kuidagi krampis, ja samas jååb ka m6tetest puudu. Kui jåreldada neid kahte mångu just rynnakul, siis tundub meie meestel on jalad kained, kuid kere on purjus.
Suurt midagi nuriseda ka pole. Mäng oma stiililt oli selline kuhu poole peakski meie koondise mäng arenema. Olid jah üksikud eksimused kaitses kuid üldpilt oli muljetavaldav kui välja arvata ründe mäng. Oleks patt liigselt midagi ette heita Reimile ja mängupildile. Selline see mäng peab olema kõrge pressiga ka edaspidi kui tahame kunagi kuhugi kaugemale jõuda. Vaja natukene ründemängu lihvida ja oleme juba pildis. Alustame sellest et ründaja läbi kaitse palli värava poole ei löö! See löögikoht tuleb meisterlikkusega endale tekitada. Keskväljalt üleminek ründekolmandikule võib jah olla lihtsalt spurt aga kui hakkad jõudma 16 kasti äärde siis pead olema eriti terav ja meisterlik! Ründaja töö on panna individuaalsete oskustega kaitsja kohvile! Seda meie koondiste mängude puhul ei näe et vastaste kaitse on paanikas meie ründaja oskuste pärast. See kõik on treenitav!
KOMMENTAARID (13)