Eesti jalgpallikoondise arvel on pärast kahte Rahvuste liiga kohtumist null punkti ja null väravat. Foto: Erki Pärnaku
Jalgpall
12. september 2018, 12:41

ÕHTULEHE ÜMARLAUD | Mannetu ründemänguga Eesti vutikoondis ei suutnud kirssi tordi lähedalegi tõsta (13)

Eesti jalgpallikoondis pidas viimase paari päeva jooksul kaks esimest Rahvuste liiga kohtumist, kus vannuti 0:1 alla nii Kreekale kui ka Soomele. Siim Kera (SK), Mart Treial (MT), Karl Juhkami (KJ) ja Henry Rull (HR) kogunesid virtuaalse ümarlaua taha, et Sinisärkide esituste üle arutleda.

1. Eesti koondis pidas esimesed Rahvuste liiga kohtumised. Mida positiivset suutsid meie mehed neis kahes kohtumises pakkuda?

MT: Positiivne oli see, et eestlased üritavad jalgpalli mängida. See tähendab, et juletakse lükata lühikest söötu ja kombineerida, mitte ei peksta paaniliselt pikka ette. Ja seda ka agressiivse surve all.  Kusjuures rünnaku ülesehitus toimis täiesti viisakalt, eriti Soome vastu. Tahtmise ja võitluslikkuse taha ei jäänud kah midagi ning see on eeldatavalt nõrgema meeskonna edu üks aluseid.

HR: Mulle meeldis väga eestlaste press. Minu silmad pole näinud paremini vastaseid survestavat Eesti koondist ning rahvusesinduse mänge olen oma elu jooksul vahele jätnud vaid väga üksikuid.

Press töötas hästi nii Kreeka kui ka Soome vastu ning me võitsime korduvalt heades positsioonides palle, ehkki survestamisel tehti muidugi ka vigu. Samas oli näha, et tugevat pressi ei tehtud 90 minutit, aga ega Eesti koondis pole ju ka mingisugune supervormis Liverpool. Seega oli igati arusaadav ja ka mõistlik, et survet tehti teatud hetkedel. 

Soome koondise ründaja Teemu Pukki eilset väravat tähistamas. Foto: MARTTI KAINULAINEN

Soome vastu oleksin tahtnud näha, et eestlased oleksid absoluutselt iga kord pannud meeletu surve peale väravavaht Lukas Hradeckyle. Meie põhjanaabrite esikinnas oli eriti esimesel poolajal jalaga mängus selgelt hädas ning ehkki eestlased pressisid ka Hradeckyt, ei juhtunud see alati.

Pressingu kõrval oli aga meeldivaid punkte veelgi. Karol Mets on Hollandis selgelt arenenud ning teda on palliga väga meeldiv vaadata. Mets on nahkkeraga väga enesekindel ning ta on võimeline mängu tagant üles ehitama.

Samamoodi kannan positiivse poole peale näiteks ka Henrik Ojamaa ja Konstantin Vassiljevi individuaalsed esitused. Esimene on oma tehnilisuse ja jõu kombinatsiooniga ebaeestlaslik mängija ning tema teravus tuleb koondisele kasuks. Vassiljev tõestas aga mõlemas kohtumises, et paar kuud Poola tugevuselt kuuendas liigas pole talle suurt pitserit jätnud.

KJ: Kõige positiivsem eestlaste mängu juures oli nende tahe palliga mängida. Juba varemgi Martin Reimi poolt juurutatud filosoofia on meeste poolt omaks võetud ning praegu ei rahulduta enam sellega, et surve all pall lihtsalt tühjalt ette tsooni ära peksta.

Tõsi, nii mõnigi kord jättis süda Karol Metsa või Ragnar Klavani seikluste tõttu mõne löögi vahele, kuid just selles suunas tänapäeva tippjalgpall liigub. Ja hea meel on tõdeda, et Eesti koondis üritab samas suunas liikuda, mitte ei seisa paigal ja rahuldu keskpärasusega.

Teise positiivse asjana võib välja tuua meeskondliku tahte vastast pressida ning survet avaldada, kuid seda tehes paljastasime enda(legi üllatuseks) uue nõrkuse. 

SKKostja Vassiljev! Samas on ka teistpidi kurb, et Poola kuuenda liiga tüüp (jah, see on ajutine, aga fakt on fakt) on koondise parim mängumees. Aga kõigest klubihooaja vintsutustest hoolimata oli ta suurepärases vormis ning paistis mängulustlik. On ju aeg-ajalt koondisemängudes tema tahet kritiseeritud. Seekord pole selleks kõige väiksematki põhjust.

Mis veel? Kas Eesti koondisele võib olla positiivne, et lasime kahe mänguga ainult kaks väravat lüüa? Kindlasti ei. Soome mängust võib plusspoolena välja tuua selle, et teenisime kõvasti standardolukordi, aga neist pole suuremat tolku, kui korralikku lõpplahendust välja võluda ei suudeta. Ainult Kreeka mängu puhul võiks positiivse poole peale märkida puurivaht Mihkel Aksalu tegutsemise, aga eilses kohtumises oli ta kahel korral lähedal liigagi priskele kalale. 

Mihkel Aksalu tegi Kreeka vastu küll mitmeid väga häid tõrjeid, kuid Kostas Fortounise löögi vastu tal rohtu polnud. Foto: Raul Mee

2. Aga mida negatiivset?

HR: Suurimaks murekohaks on endiselt rünnak. Okei, Soome ja Kreeka on korralikust puust vastased, kelle vastu oleme me niiehknaa autsaiderid. Aga et kahe kohtumise peale ei suudetud luua ühtegi sajaprotsendilist väravavõimalust...See fakt pole küll šokeeriv ega tohutult üllatav, aga tekitab sellest hoolimata pirakat nördimust.

Suurt rõõmu ei pakkunud ka kaitsemäng. Mõlemas kohtumises löödi meile värav kaitseapsudest, mitte individuaalse meisterlikkuse pealt. Mängus Kreekaga jäeti lubamatult vabaks vasakpoolse keskkaitsja ja äärekaitsja vaheline tsoon, soomlased suutsid paari liikumisega enda ründetsoonis meie kaitse paremast poolest teha Šveitsi juustu.

KJ: Meie hambutut ründemängu ei ole suutnud siiani parandada üksi peatreenerist hambaarst. Kõige lähemale jõudis sellele omal ajal Tarmo Rüütli. Samas oli temal kasutada tippvormis Konstantin Vassiljev ja veelgi mühisevama vasaku jalaga Tarmo Kink - ehk kauglöögimasinad, kes fännide pulsi iga hoovõtuga tavapärasest kiiremini tuksuma panid.

Toona, seitse aastat tagasi EMi play-off’i jõudes piirdus meie ründerotatsioon nelikuga Kink-Jarmo Ahjupera-Kaimar Saag-Sergei Zenjov. Mitte just kõige hirmuäratavam kvartett, ega? Ometi suutis vanameister Rüütli si*ast saia teha. Loomulikult väikese õnne kaasabil.

Pärast seda on peale kasvanud hunnik noori edurivimehi (Frank Liivak, Henrik Ojamaa, Hannes Anier), kellest koondisetasemel materjali pole aga tulnud. Tõsi, Ojamaa praegune taasesiletõus süstib vutifännidesse pisut optimismi. Rauno Sappineni on ehk veel liiga vara maha kanda. 

SKNagu plaat oleks rikkis, aga ründemäng. Soomlased mängisid otsustavas faasis graatsiliselt, liuglesid nagu luiged, leidsid omasid heade söötudega, ründeliikumised olid kavalad ja ajasid meie meeste pead segadusse. Meie ründasime samal ajal nurklikult ja rohmakalt nagu tiiva kaotanud veelind. Ei olnud seda sujuvust ning loogilisust, mis põhjanaabritel. Jah, pealelööke oli soomlaste vastu rohkem, aga mis kasu neist on, kui väravale pihta ei saa. Pealegi ei olnud meil ühtegi sajaprotsendilist väravavõimalust. Olid pigem sellised poolikud šansid, mida ongi väga raske realiseerida. Seda nii Soome kui ka Kreeka vastu. 

Kurb on see, et ega ründefaasi ei olegi väga kedagi lisada. Rauno Sappinen on Hollandi esiliigas heas hoos, aga koondise eest pole ta end seni tõestanud. Kes veel? Frank Liivak? Bogdan Vaštšuk?

Ründaja Henri Anier on koondises löönud 55 mänguga 11 väravat. Foto: Teet Malsroos

Fakt on see, et meil on värsket verd vaja. Kahes koondisemängus said ründavates positsioonides platsile Henri Anier, 27, koondisedebüüt (2011), Luts, 29 (2010), Henrik Ojamaa, 27 (2012),  Sergei Zenjov, 29 (2008), Ats Purje, 33 (2006), Sander Puri, 30 (2008) ning koduklubis keskkaitsjana mängiv Joonas Tamm, 26 (2011). Mõni neist sai paremini hakkama, teine kehvemini. Keegi katastroofiliselt ei pallinud, aga kui kogemustega mehed väravaid ei löö, siis peab midagi muud välja mõtlema.

Tänavune saldo on meil liiga nukker 4:9. Üks võit, kaks viiki, viis kaotust. Lisaks oleme liiga palju väravaid lasknud endale lüüa mängu alguses. Keskendumine või miski muu?

Ja ega kaitsemängu kiita ei saa, Kreeka mängus jätsime väravaolukorras vastase täiesti üksi ning sama kordus ka Soome mängus. Müstika. Palju-palju ebakõla ning tobedaid vigu. 

MTAlustuseks mõistagi see, et mõlemad väravad löödi meile liiga lihtsalt. Nii Kreeka kui ka Soome lõikasid kasu meie meeskondlikest eksimustest. Arvestades meie ründevõimetust, ei tohi sääraseid kingitusi mitte mingi hinna eest teha. 

Mis juhatabki meid otsaga ründemänguni. Kuni otsustava söödu või löögini toimis mäng täiesti okeilt, Soome vastu isegi hästi. Aga kui suudame kahe mängu peale 17 pealelöögist vaid kolm suunata vastase värava raamide vahele ja needki kas kaugelt ja/või hädiselt, siis polegi võimalik skoorida. Ei Kreeka ega Soome väravavaht pidanud tegema ühtki paraadtõrjet. 

Ühest küljest jätab soovida löökide kvaliteeti, teisalt aga ei suudeta välja mängida/võidelda suurepäraseid, nii-öelda 100% võimalusi.

3. Eesti mängib 5-4-1 formatsioonis, kus äärekaitsjad tõusevad rünnakutel väga tihti väga kõrgele. Kas see on sinu arvates Eesti jaoks parim asetus?

SK: Viimasest kuuest mängust on meil kirjas viis kaotust. Selge on see, et peatreener Martin Reim peab tõsiselt mõtlema, kuidas edasi minna. Vägagi kaitsev taktika pole sel aastal ja eriti Rahvuste liiga mängudes oma eesmärki täitnud. 

Ehk, taktika võib kaitsev olla, aga isiklike eksimuste vastu ei aita ükski formatsioon. Samuti on raske ühestki formatsioonist leida võluvitsa hetkel kesise ründejõu parandamiseks. Pea ütleb, et säärane kaitsev lähenemine peab olema Eesti koondise alus. Süda tahaks aga näha julgemat mängu rohkemate võimalustega. Küll siis tõuseb ka tõenäosus väravale pihta saada.

Eesti jalgpallikoondise peatreener Martin Reim (keskel). Foto: Teet Malsroos

HR: Ei. Ehkki saan väga hästi aru, miks taoline asetus valitud on, eelistaksin mina Sinisärke näha 4-4-2 formatsioonis. 

Põhjuseid on mitmed. Esiteks on tegemist baasformatsiooniga, mida saab väänata nii ühte- kui ka teistpidi. Näiteks võivad äärepoolkaitsjad rünnakul liikuda sissepoole, keskpoolkaitses võid kasutada näiteks ühte ründavat ja ühte kaitsvat meest või kahte kastist-kasti keskväljurit. Või saavad äärekaitsjad keskenduda kaitsele, sest tänu äärepoolikutele on mäng niiehknaa laiali tõmmatud. Võimalusi on piltlikult öeldes tuhandeid. Ka 5-4-1 on mitmekülgne, aga 4-4-2 on seda veelgi enam.

4-4-2 on minu hinnangul ka väga stabiilne asetus, mis võib leevendada meie koondise üht suurimat valukohta: rünnakut. Kaks kesktormajat on ikkagi kaks kesktormajat ning nii ei pea ründajad palli saades enamasti seda tagasi äärele või poolkaitsjatele söötma, sest ründetsoonis on alati veel teine ründaja, kellega on võimalik kokku mängida.

Muidugi, ega asetuse vahetamine mingi võluvits pole. Aga mängupilti võib ta paremuse poole muuta küll.

KJ: Teoorias on tegemist lausa filigraanse taktikaga, mida saab vajadusel kasutada kas üliründavalt või ülikaitsvalt. Praktikas on kõik aga kõvasti soovida jätnud. Ideetasandil võiks see siiski toimida, aga selleks on vaja süsteemi juurutada ja lihvida. Kaua selleks Reimile aga aega antakse, on omaette küsimus.

Nüüd aga selle vea juurde, mida uus süsteem paljastas. Ka eilses mängus Soomega oli Eesti koondis kohati jagunenud nagu kaitsvaks ja ründavaks üksuseks. Ülevälja pressi puhul tekkis kahe liini vahele üüratu vahe, mida soomlased oivaliselt ära kasutasid. Just sealt tuli ka mängu ainus värav, kui põhjanaabrid 5 vs 6 rünnakule pääsesid ning ühe jooksuga meie (teoorias) kivikõva viiemehelise kaitseliini laiali harutasid.

Samas peab kindel kaitse olema Eesti-suguse koondise A ja O. Praegu pole see nii olnud. Ei tasu kelkida faktiga, et Kreeka ja Soome lõid meile ju VAID ühe värava. Mõlemad puhul oli tegemist niivõrd mängu alguses tulnud tabamusega, et vastastel puudus pärast seda tahe ja soov samasuguse tuhinaga edasi rünnata. Seetõttu on meie kaitsele veel vara täit hinnangut anda.

Ründetsoonis on meil aga karjuv puudus kahest ründajast. Ükski Ojamaa või Lutsu tsenderdus – eeldusel, et need oleks üldse täpsed (!) – ei pane mu südant kiiremini tuksuma, kuna eeldada, et üksiku hundi kombel ees rabav Zenjov kaitsjate vahelt nahkkerani jõuaks, on juba eos minimaalne. 

MTOn küll. Sest see on mõnusalt plastiline, mis võimaldab olla lihtsa vaevaga vastavalt tarvidusele ülikaitsev või –ründav (3-4-3). Lisaks on meil olemas asetusele hädavajalikud suure töövõimega äärekaitsjad. 

Raske on näha, et kumbki Rahvuste liiga tulemus jäänuks taktika taha. Nagu ülalmainitud, meile löödi eksimuste pealt ning meie ei suutnud lüüa kehva individuaalse kvaliteedi tõttu. Kreeka vastu teenisime neli, Soome vastu suisa kaheksa nurgalööki, mis näitab, et suutsime vastaste liinidest läbi tungida küll. Tõsi, mõttekoht on see, et suurem osa äärtelt tulevaid tsenderdusi (ründeplaani eesmärk) lendavad lihtsalt tuulde.