Reisilaeva Georg Ots kapten Ülo Kollo kaptenisillal.Foto: Erich Norman / Filmiarhiiv
Inimesed
25. aprill 2019, 08:55

VIIMANE INTERVJUU | Kapten Ülo Kollo: „Küllap saadi Georg Otsast kõvasti manti heade naelte või nõelte näol. Selle laeva kere oli ju tugev.” (25)

Kapten Ülo Kollo saadetakse täna viimasele teekonnale. Mullu septembris andis ta intervjuu Õhtulehele. See jäi ka tema viimaseks pikaks usutluseks.

Tallinnast Helsingisse ja tagasi Tallinna. Iga päev. Kolm ja pool tundi ots. Säärase graafikuga uhas meremiile võtta Eesti NSV au ja uhkus, teinekord ka valgeks laevaks kutsutud reisilaev Georg Ots. „Selline edasi-tagasi rutiin nagu Georg Otsal oli, tüütab hirmsasti ära,“ tunnistab tosin aastat eestlaste esinduslaeval vägesid juhatanud kapten Ülo Kollo (80). Merel edasi-tagasi paarutamine oli tühiasi võrreldes lõputute pidulike vastuvõttudega.

„Otsa peale tassiti kõik, keda vähegi võis,“ ütleb kapten Kollo aja kohta, kui reisilaeva pardal ajas üks peen bankett teist taga. Huvi suurust võiks võrrelda Velpa lastelauluga „Tsirkus Barcelona, näitab imelooma!“. Eks 1980. aastal, kui toimusid Moskva olümpiamängud, liinile lähetatud Georg Ots omamoodi imeloom oligi. Kõrgeid külalisi jagus. Ülemäära palju. „Õnneks oli nõnda, et vanemtüürimehed said osa sellest enda kaela, kapten üksi poleks seda üle elanudki. Need vastuvõtud ei käinud üksnes Soome poolel, vaid ka siin. Kõiki, kes Moskvast tulid, tassiti meile laeva. See oli kõige tüütum asi, mis üldse võis olla. Kaptenitööst oligi see pool või lausa kolmveerand – kõige raskem osa!“

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99