Juhtkiri
12. september 2018, 18:54

Juhtkiri | Paroolikaardid kägistatakse surnuks (48)

Meid pikalt ja truult teeninud paroolikaartide viimnepäev koidab. Tõsi küll, kiire surma asemel eelistatakse näiteks päevalimiidi järk-järgulist vähendamist, et siis järgmisel aastal kraanid lõplikult kinni keerata. Eestlastele omaselt oleme teistest püüdlikumad euronõuete täitmisel – kui direktiiv nõuab üleminekut järgmise aasta lõpuks, siis meil tõmmatakse kaartidele vesi igaks juhuks peale juba aasta algul.

Hoolimata ümbervahetamise kampaaniatest on aga paroolikaartidele endiselt truuks jäänuid mitte ainult kümneid, vaid sadu tuhandeid pangakliente. Seda arvu on ka pankurid nimetanud murettekitavalt suureks. Inimestele võib tunduda hästitöötava süsteemi likvideerimine arusaamatuna, seda enam, et pangad on küll rääkinud paroolikaardi mitteturvalisusest, kuid pole soovinud välja tuua andmeid kaartide kuritarvitamise kohta.

Moodsa tehnikaga kursis olevatele inimestele pole probleem üle minna kas ID-kaardi, Mobiil-ID, Smart-ID või PIN-kalkulaatori kasutamisele. Küll aga võib oletada, et märgatav osa paroolikaartide kasutajatest ei pruugi olla kõige tehnikateadlikumad ja ei taha nende silmis liigkeeruliste asjadega tegelda. Praegu võib eakamatel pangaklientidel kergesti jääda mulje, et moodne maailm sõidab neist lihtsalt üle. Siin võib kivi heita pankade kapsaaeda, kes pole end jõupositsioonil olijatena oma klientidele uute võimaluste tutvustamisega liigselt katkestanud.

Kuna õppida pole kunagi hilja, siis tuleb mitte ainult iseennast moodsa netimaailmaga kurssi viia, vaid ka eakamad pereliikmed enda šefluse alla võtta. Võimalusi selleks jagub: õpetada neile selgeks ID-kaardi kasutamine, vormistada pangakontolt tehingute tegemise õigus nooremate pereliikmete nimele või leida mõni muu tee.  Lõppkokkuvõttes on uppuja päästmine ennekõike uppuja mure – kui inimene pangateenuseid kasutamata toime ei tule, peab ta endale siiski uue netipanka pääsu vahendi valima.