Gerd Kanter lõpetas eile karjääri. Foto: Teet Malsroos
Kergejõustik
14. september 2018, 11:32

ÕHTULEHE ÜMARLAUD | Fantastiline Gerd kuulub ajaloo paremate kettaheitjate seas esikolmikusse (10)

Eile tegi sportlasena oma viimased heited olümpiavõitja ja maailmameister Gerd Kanter. Ajakirjanikud Deivil Tserp (DT), Karl Juhkami (KJ) ja Henry Rull kogunesid Õhtulehe virtuaalse ümarlaua taha, et arutleda kettaheitja karjääri üle.

1. Kanter on palju võitnud ja kaugele heitnud ning pole kahtlustki, et tegemist on oma ala legendiga. Ent millisele positsioonile võiks Gerd asetuda, kui reastaksime läbi aegade paremaid kettaheitjaid?

DTGerd on maailma kõigi aegade edetabelis kolmandal kohal ja mina paigutaks ta samale positsioonile, kuid teeksin ühe vangerduse. Pingerida juhtiv idasakslane Jürgen Schult, kes on 1986. aastast maailmarekordi 74.08 omanik, kukub kolksti meie mehest tahapoole.

Ette jääb legendaarne leedulane Virgilijus Alekna ja esimeseks upitaksin ameeriklase Al Oerteri. Ta võitis olümpiakulla neljal olümpial järjest, mis on fenomenaalne saavutus. Asjatundjad teavad, et viies kuld jäi Moskvas vormistamata USA boikoti tõttu.

Alfred Oerter võitis oma esimese olümpiakulla 1956. aastal Melbourne'is. Võidutulemuseks oli 56.36, mis tähistas uut olümpiamänguderekordit. Foto: General

1980. aasta kevadel püstitas Oerter oma elu tippmargi, heites 69 meetrit. Ja ka see pole veel kõik - neli suve hiljem jäi ta esimesena Los Angelese olümpialt eemale, piirdudes USA koondise katsevõistlusel neljanda kohaga. Toona oli Oerter juba sõna otseses mõttes vanameister (47aastane - toim.), kuid ketas lendas ikka 64 meetri kanti. 

HR: Kolmandaks. Kanterist ettepoole jäävad Alfred Oerter ning Virgilijus Alekna.

Oerteri neli järjestikust olümpiakulda on saavutus, mida jäljendada on ülimalt raske. Minu jaoks oli sealjuures üllatav fakt, et ükski teine kettaheitja pole ameeriklasest olümpiamängudelt rohkem medaleid võitnud. Oerteri lähim jälitaja on kolme autasuga just Alekna.

Olen veendunud, et Oerter oleks suutnud rohkemgi medaleid võita, kui ta poleks pärast 1968. aasta Mexico City mänge karjääri lõpetanud. Näiteks 72. aasta OMil oli võitja Ludvik Daneki tulemus Oerteri 68. aastal püstitatud olümpiarekordist mõnekümne sentimeetri võrra kehvem.

Kriitikud võivad öelda, et ehkki neli olümpiakulda on vägev, ei võitnud ta ajaloo parima nimetuse teenimiseks tiitlivõistlustelt piisavalt medaleid. Ent see on ka mõistetav, sest näiteks kergejõustiku MMid said alguse alles 1983. aastal, mil Oerter küll veel heitis, kuid medalimängus poleks ta kaasa rääkinud.

Alekna edestab Kanterit isikliku rekordi, olümpiavõitude, maailmameistritiitlite ja Euroopa meistrivõistluste kuldtasude poolest. See on ka põhjus, miks ma leedulast eestlasele eelistan.

Legendaarne Virgilijus Alekna oli 2012. aasta Londoni mängudel Leedu lipukandja. Foto: OLIVIER MORIN

KJ: Lihtsalt maailma eliiti. Tegelikult tundub lausa patt eelistada üht suurmeistrit teisele. Arvestades, et üle 73 meetri on maailmas ketta saatnud üldse ainult kolm meest ning üks neist on pärit Eestist (!), võiks ju automaatselt öelda, et tegemist ongi kettameeste esikolmikusse kuuluva mehega.

Kanterist (73.38) enamat on suutnud ainult Leedu legend Virgilijus Alekna (73.88) ning maailmarekordiomanik Jürgen Schult (74.08). Samas, kui võtta mõõdupuuks meeste karjääri pikaealisus, ei saa keegi vastu Aleknale, kes on meestest muideks ainus, kes mõnel tiitlivõistlusel 70-meetri-joone ületanud. (2005. aasta Helsingi MMil heitis leedulane 70.17).

Oma kohta esikolmikus nooliks kindlasti ka Robert Harting. Viimasel kümnendil kettaheidet valitsenud sakslasel on tiitlivõistlustelt ette näidata viis kuldmedalit (vs Alekna 5, Schult 3, Kanter 2), kuid hooajalisi tipptulemusi kõrvutades tahaks ikkagi läbi sinimustvalgete prillide väita, et Harting lihtsalt oli õigel ajal õiges kohas ning vaevalt ta nullnullindatel Aleknale ja Kanterile vastu oleks saanud.

Kokkuvõttes leian, et Kanterist on ajaloos paremad olnud vaid Alekna ning neljal olümpial järjest kulla võitnud Alfred Oerter, kelle heitetulemusi oma aja tõttu lihtsalt teistega kõrvutada pole võimalik. 

2. Kas Kanter suutis oma võimed maksimaalselt realiseerida?

HR: Peaaegu. Põhjus lihtne: Kanteri karjäär oli küll särav, kuid üks ihaldatud kuldmedal jäi tal võitmata. Selleks on Euroopa meistrivõistluste kuld, mille jahtimisel võitis ta kolm hõbedat ja ühe pronksi. EMi kullast ilmajäämine on minu jaoks väike mõlk uhkes turvises. 

KJÜtlen värisevate huultega "ei". On ju mees ka ise öelnud, et päris kõiki unistusi tal täita ei õnnestunud. Olgu selleks siis maagiline 75 meetri piir, Euroopa meistritiitel või teine olümpiakuld. Vahemikus 2005-2010 suutis Kanter iga aasta 70 meetri joone kätte saada, kuid sellest vahemikust on ette näidata „ainult” kaks kuldmedalit (2007 MM ja 2008 OM).

Indrek Tustit aitas Gerd Kanterit aastaid. Foto: Stanislav Moshkov

Samas, selline see spordimeeste elu kord juba on. Ülejäänud neljal aastal (2005 MM, 2006 EM, 2009 MM, 2010 EM) oli kõige „kehvem” kuldmedali tulemus 68,67. Tulemus, millega oleks tänavu Berliinis kaela saanud just kõige säravama autasu. Samas, need kõik on aga iluvead täiesti müstilisel karjääril.

DTKanter pigistas oma võimetest peaaegu kõik välja. Kergejõustikus on tiitlivõistlustelt 11 medalit saanud peale tema veel Tšehhi odaviskestaar Jan Železny.

Praegu on meil põhjust kiruda, et 2010. aasta EMil ei uurinud dopingukütid varem vahele jäänud ungarlase Robert Fazekase uriiniproovi. Pisut hiljem kõrbes ta teist korda keelatud ainete tarvitamisega ja sai eluaegse võistluskeelu. Tol EMil oli Gerd neljas. Saanuks ta pronksi, oleks Kanter võidetud medalite arvu järgi parim meeskergejõustiklane maailmas. 

3. Milliseks jääb Kanteri pärandus Eesti spordimaastikul?

KJAinult ja ainult positiivseks! Õige hinnangu Kanteri pärandile saab anda aastaid hiljem sellele kõigele tagasi vaadates, kuid üks, mis minule meie kettamehe puhul alati meelde jäi, oli tema üdini positiivne eluhoiak.

Vahet polnud, kas taevast tuli rahet ning kas võistlus oli läinud superhästi või täielikult sinnasamusesse. Reporterite ja telekaamerate ette tuli mees alati samasuguse hoiakuga – rõõmsana. Rõõmu sai tunda nii tiitlivõistluse pronksmedalist kui ka OMi viiendast kohast. Alati ei tule kõik nii välja nagu tahaks, kuid seepärast ei tasu kõike veel kiruma hakata. Just positiivsusega võitis Kanter kõikide eestlaste ja ka minu südame!

DTIsegi pime on pidanud 17 aasta jooksul nägema ja kurt kuulma, milline on Gerdi pärand Eesti spordile. Ta on olnud tuhandetele noortele parim eeskuju. Tema sõnad ega teod pole lahku läinud nagu meie selgrootutel poliitikutel, kes lunivad rahva armastust ja poolehoidu, kuid ei koge iial midagi sarnast, mis on osaks saanud Gerdile. 

HR: Ta on noorsportlastele suurepärane eeskuju. Kanteri eeskujulik käitumine, vägevad saavutused ning intelligentsus on märksõnad, mille abil jään mina Kanteri karjääri meenutama. Eestil pole palju näiteid maailma absoluutsesse tippu jõudnud sportlastest, kuid Kanter tõestas taaskord, et ka väikeriigist on võimsa tööeetika ning targa abipersonali toel võimalik sinna pääseda.