YANA TOOM: miks on kasulik lugeda algallikaid ehk kuidas Mart Nutt tõde moonutas (2)

Niisiis, riigikogus toimunud arutelu käigus ütles Nutt järgmist:

"Ma olen olnud 14 aastat Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse komitee ekspert. Eestit puudutavates raportites läbivalt on meile ette heidetud segregatsiooni haridussüsteemis, milles seisneb ka potentsiaalne diskrimineerimise oht. See segregatsioon avaldub eeskätt just paralleelhariduses, kus lapsed on lahterdatud keele järgi eraldi rühmadesse.“ Järgnes küsimus eksperdile.  

Selles mõtteavalduses on mitu tõest väidet: selline Euroopa Nõukogu komisjon (ECRI) on tõepoolest olemas; see komisjon on avaldanud mitu aruannet Eesti kohta (need on muide üsna kriitilised); Nutt esindas Eestit selles komisjonis üsna kaua (kuigi komisjoni liikmed ei kirjuta oma kodumaa kohta aruandeid, vaid kõigest nõustavad); õige on ka see, et segregatsiooni peetakse diskrimineerimise vormiks. Kõik ta edaspidised väited on aga, leebelt öeldes, moonutatud.

Esiteks, ei kirjutanud komisjon kunagi eesti-vene hariduse süsteemi segregatsioonist ning ei saanudki sellest kirjutada. Komisjoni teised liikmed, ilmselt suuremad eksperdid kui Nutt, teavad: nimetada vabatahtlikke vähemuskoole segregatsiooniks on mõeldav üksnes paremäärmuslike erakondade meeleavaldustel, kuid mitte kunagi tõsise publiku ees. Segregatsioon eeldab õiguslikke või elulisi tõkkeid vähemuste esindajate õppimiseks tavakoolides. Eestis seda venekeelsete laste puhul ei ole ja pole kunagi olnud. Komisjon kirjutas kunagi, et Eestis saadetakse roma (mustlaste) lapsed tihti erikoolidesse ning pooldas nende taasintegreerimist peavoolu haridusse. See on tõepoolest selge vihje romade segregatsiooni praktikale.

Teiseks, diskrimineerimise ja paralleelkoolide kohta. UNESCO konventsioon diskrimineerimise vastu hariduses ütleb keerutamata: (keele alusel) lahusõpe ja selliste lahuskoolide alalhoidmine, mis pakuvad haridust vastavalt õpilaste vanemate valikule, ei ole diskrimineerimine. Konventsiooni on ratifitseerinud 105 riiki, nii et seda võib kohe kindlasti lugeda rahvusvaheliseks standardiks.

Kolmandaks, kas võib olla, et rassismi ja sallimatuse komisjon nõudis vene koolide kaotamist mõnel muul põhjusel? Jällegi mööda. ECRI suhtumine meie vene koolide "reformi" on alati olnud ettevaatlik. Aastal 1999 komisjon lausa soovitas Eestil ümber vaadata otsus "keelelise ülemineku" keskkoolides, "arvestades Eestis elava venekeelse elanikkonna suurust " („ECRI suggests that this provision be reconsidered, particularly in the light of the size of the group of Russian-speaking residents in Estonia.“). 2001. aastal rõhutas komisjon „vajadust tagada, et vähemusrahvusest lastele – sealhulgas lastele, kelle vanematel pole võimalik maksta erahariduse eest – oleks jätkuvalt kättesaadav kvaliteetne haridus nende valitud keeles.“ ("ECRI stresses the need to ensure that children from minority groups, including those whose parents cannot pay for private education, continue to have access to high-quality education in the language of their choice."). Eestis "reform" aga siiski käivitati ning seejärel keskendus komisjon nii öelda kahju minimeerimise soovitustele, põhimõttel, et kui te olete koolid  eesti keelele üle viinud, siis vähemalt tagage normaalne õpe.

Neljandaks, komisjon rõhutas, et kuna venelased õpivad vene koolides, eestlased aga eesti koolides, siis on vaja õppida teineteise kultuuri, korraldada vahetusi, parandada kontakte õpilaste vahel eri koolides jne. Pehmelt öeldes, on komisjoni rõhuasetus üsna erinev meie kodumaiste "üks riik - üks keel" põhimõtte kaitsjate omast.

Näete mis juhtub, kui hakkad uurima perekondlikke portreesid, vuih, Euroopa Nõukogu originaalaruandeid: kohe saad aru, miks paljud inimesed Eestis usuvad, et rahvusvahelised organisatsioonid on meid kogu aeg aina kiitnud – meie inimesed kipuvad võtma Nutti sõnu puhta kullana. Ammu oleks aeg pöörduda algallikate poole!

Kõik ECRI aruanded Eesti kohta on  täies mahus kättesaadavad (inglise, prantsuse ja eesti keeles) sellel veebilehel.