Kergejõustik

KOMMENTAAR | Gerd Kanter on olnud sadade, kui mitte tuhandete noorte sportlaste iidol (2)

Jaan Männik, TTV saate „Spordisõbrad“ juht, 14. september 2018, 14:18
Gerd Kanter.  Teet Malsroos
Gerd Kanteri karjäär sai neljapäeva õhtul toimunud lahkumisvõistlusega väärika punkti ning üks ajajärk on sellega lõppenud. Ajajärk, mil Eesti koondis sai pea igal tiitlivõistlusel kindel olla, et küll see Kanter taas kastanid tulest välja toob ja koondise au päästab. Tõele au andes oli seesuguseid tiitlivõistlusi ikka uskumatu hulk – 11 suurvõistluste medalit ei valeta.

Ka need aastad, mil Gerd medalit ei saanud – pean siinkohal ennekõike silmas nii 2010. aasta EMi kui ka 2016. aasta Rio olümpiamänge – oli medalikoht ülimalt lähedal. Esimene ja ilmselt magusaim medal aastast 2005 ning viimane 2016. aastal. Uskumatu püsivus ja vastupidavus.

Samal teemal

Gerd Kanter peaks olema eeskujuks igale noorsportlasele, sest ta on professionaalse sportlase etalon, kes teeb asju mõistusega ja arvestab enda võimete ning kehaga. Intervjuud Gerdiga on alati olnud huvitavad, sest tegemist on suure isiksusega, kes jääb küll igas olukorras viisakaks, kuid omab enda arvamust ja selget vaadet.

Seda enam üllatas mind tänavu kevadel Kuku raadio saates „Spordireporter” kõlanud arvamus, et Eesti spordis on isiksusi vähe ning näiteks Kanter nende hulka ei kuulu. Sellise arvamusega ei saa kohe kuidagi nõustuda! Kas „isiksus“ peab ainult lärmama, olema polariseeriv ja ebaviisakas? Või tuleb olla egoistlik murdja, kes sõidab läbi ühtmoodi nii konkurentidest kui ka ajakirjandusest ja vahetab treenereid nagu sokke? Minu arvamus suurest isiksusest on selgelt erinev. Suur isiksus muudab teised enda kõrval suuremaks, on eeskujuks ja loomulikult ületab raskusi ning saavutab suuri võite. Gerd Kanter on suur isiksus.

Kahtlemata on Kanter olnud mingil ajahetkel sadade, kui mitte tuhandete noorte sportlaste iidoliks. Ma räägin seda omast kogemusest. Gerd Kanter ja Aleksander Tammert olid 2000ndate aastate alguses mulle suureks eeskujuks. Just nende tulemused panid minusuguse pisikest kasvu kõhna nagla kodus ketast heitma. Just nende tuules tegin ma igal suvel tuhatkond katset puukuuri ja kartulipõllu vahele rajatud sektoris.

Esimestel aastatel maandusid pikemad katsed kuuri plekk-katusel, tekitades sinna lugematu arvu mõlke. Paar suve hiljem lennutasin ketta juba põllu ääres olnud kompostihunnikusse, mille peal olnud kõrvitsaid sai kindlasti enam kui kümmekond pooleks heidetud. Keskkooli viimasel aastal sain aga sellise hoo sisse, et mõni käest valesti välja lennanud ketas võis lennata ka üle puukuuri ning kaevuda maasse klaasist kasvuhoone kõrval. Seda kõike suurte eeskujude tulemuste tuules. Minust küll kettaheitjat lõpuks ei saanud, kuid heiteemotsioonid on endiselt minuga, nagu ka need hetked, mida Gerd on pakkunud meile teleri vahendusel tiitlivõistlustelt. Võimas!

Nii mõneski mõttes on tegemist atüüpilise Eesti sportlasega. Seesugust üdini professionaalsust ei kohta tihti. Ürgandekaid mehi, kes on kindlasti ka Gerdist suuremad talendid olnud, leidub küll, kuid keegi pole päris sellist paketti lähiminevikus suutnud kokku panna.

Vast ainult Andrus Veerpalu. Järjekordne sportlane, kes ei teinud suuri sõnu ja jäi alati viisakaks, kuid keda saab sellegi poolest suureks isiksuseks pidada.

Üsna ebatavaliseks võib pidada ka seda, kuidas Gerd juba enne oma karjääri lõppu hakkas mõtlema edasise peale. Lisaks kõrgharidusele on Gerd end ka igati täiendanud. Näiteks läbis ta esimese tippsportlasena EBS Juhtimiskoolituse Keskuses Academy of Executive Coaching poolt välja töötatud juhtimis-coachingu diplomiprogrammi. Spordi ja juhendamise kõrvalt jõuab Kanter olla veel ka Euroopa Olümpiakomiteede sportlaskomisjoni juht. Uus karjäär on alanud juba enne vana lõppu.

Gerdi viimaseid heiteid vaatasin vastuoluliste emotsioonidega. Ühest küljest valdas mind suur kurbus – kuidagi ei taha uskuda, et tegemist oli legendi viimaste heidetega. Teisalt olin rõõmus – meenusid Kanteri kuldsed hetked, aastate jooksul pakutud positiivsed emotsioonid ja närvikõdi. Ka praegugi tagasi vaadates tulevad meelde Kanteri suurvõidud nii Jaapanis kui ka Hiinas „linnupesa“ staadionil, millele järgnes usainboltilik kuldne sprint.

Aitäh sulle, Gerd, ilusate emotsioonide eest!

2 KOMMENTAARI

g
gee 16. september 2018, 15:17
Senini väga hea sportlane olnud, mis mõnel muret?
n
no kuipaljude siis 14. september 2018, 15:05
kas sadade või tuhandete? kuimitte päris mitmete?

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee