Foto: Aldo Luud
Repliik
14. september 2018, 16:27

Kalle Mälberg | Mängumehe lahkumine Tabivere jaamast (16)

Kui unelmad saavad reaalsuseks nagu viimane pärl karbis ja kui kõik sahtlid säravas parlamentäärsuse korjanduskarbis on täis, siis Igor Gräzini pillatud kujund üksikust Tabivere jaamas asjatult rongi ootavast tüdrukust saab irooniliselt tegelikkuseks.

NSVL rahvasaadik, Eesti riigikogulane, Muhu vallavolinik Igor Gräzin ei mahu, pole kunagi mahtunudki, ja ei kavatsegi mahtuda, hallile rannakivile – harjuge ära! Ta on nüüd ka Euroopa Parlamendi saadik.

Aga vana hermeneutik (õigusteaduste doktor Igor Gräzin on angloameerika õigusfilosoofia tõlgendusteooriate spetsialist) ei ole kultuuri eiravate „asjalike inimeste“ (Lotmani määratlus) jaoks kuidagi hoomatav. Gräzinit ei saagi hoomata nagu Kozma Prutkovi, keda paljaste kätega ei võta. Gräzin lahkub hõlmade lehvides Euroopasse ajal, kui tema kodupartei “saeb elutoas palmi„ (Kopvillem), et kostitada meid sealt, üleliidulisest pealinnast, uute kliiniliselt täpsete repliikide ja vaimukate kalambuuridega.

 „Las jääda kõik, mis oli, las jääda kõik, mis hea…“ see vana seltskonnalaul jääb Igori vanu õllesõpru meenutama.

Terve ajastu võimu nautinud unelmate partei kottis meediahõisete saatel Savisaart ja Reiljanit, ent Gräzin ainsana kaitses. Süvariiki kujundav eduordu sai salaja, sest „raha armastab vaikust“ (Hardo Aasmäe) lasta ühel Taani pangal otsekui lahtisest kõhust läbi Eesti pesta  meeletuid miljardeid Vene musta raha. Analoogiana ajaloost, mis ju kordub farsina – umbes sama, nagu Konstantin Päts tegi otsekohe pärast Tartu rahu Harju pangas bolševike verist kulda läbi vedades. Ent varastatud 10 miljonit ja VEB-fondi must karma olid parteilaste munandid juba Kremli kividele naelutanud nagu kunstnik Pavlenskil. Ja nõnda, mitte juhuslikult,  leitigi just Eesti dollaritevihma solgitoruks sobima.

Tartus sündinud Igor Gräzin võitleb Eesti rahvaliku õigluse eest ja tallinnistliku ülbuse vastu. Tegelikult kah ja ilma naljata.

Igor sai Miina Härma koolist ja Tartu ülikoolist ning kuuekümnendate aatekaaslastega suheldes laia tutvusringi ja tüseda kultuuripagasi. Ta võib vabalt tsiteerida Tuglast ja Tammsaaret ning piiblit ja Ameerika autoreid kui Notre Dame’i ülikooli ja Akadeemia Nord professor. Tema ideedetulv on pidurdamatu, seosteloome hingemattev, kujundid säravad  eetris ja ekraanil.  ETV trillatralla  poliitkorrektset tuima panev intervjuumees ei saa kuidagi pihta, kus Gräzin lendab kõrgelt, kus madalalt. Hoolikalt ette valmistatud žurnalist ei saa mängumehest jagu, hale nuuks ei aita – aga vaatajal on lõbus. Et mitte jääda paljasõnaliseks, pillan siia mõned pudemed Gräzini mänglevast kergusest, jalad puudutamas maad uueks põrkeks „olemise talumatul kergusel“ (Kundera): 

* ERMi klaasist kuut kui kindral Dudajevi lennuraja pikendus ning riiklik(!) söökla selles, mis kogub raha uute pastlate ostmiseks.

* Prokuratuuri venivad eeluurimised on loonud uue karistusliigi läbi meedialekete ning  Sillari advokaadibüroo läbiotsimine (mis salastatud 2093. aastani) on kui noahoop Eesti õigussüsteemi südamesse – tere tulemast avatud demokraatiasse!

* Valga ja Valka piiriülese omavalitsuse „Kreis Walk“ moodustamise eelnõu algatamine riigikogus tuginedes Euroopa omavalitsuste hartale – Tallinna riigimeeste õuduseks.

* Vana Liivimaa suveräänsuse ajamine! Sest olgem ausad:  laulupeod,  rahvuslik ajakirjandus ja eesti kultuur said alguse ikkagi Tartust, Viljandist, Võrust. Veel tänagi märkab tähelepanelik liikleja, et lõuna pool Koigi mõisat ja Endla sood on mõisahooned maakivist ja savitellisest ning kirikutornides on kuked.      

* Nord Stream 2 vastane sõnavõtt Eesti rahvuskala ja räimevaimu kaitseks Muhu vallavolikogus. Jne.

Märgakem, NLKP kommunist, USA vabariiklane ja Eesti reformierakondlane Igor Gräzin on „iseenda nimekaim nimekaim“ (Ilmar Laaban).

Sinu kunagine kälimees Kalle Mälberg (meie omaaegsed naised olid õed!)