Mitte lakkamatu koristamine pole võluvõtmeke, vaid hoopis prügi laialiloopimise lõpetamine. Loota võib, et vähemalt koristusaktsioonis osalejad ise ei loobi enam prügi kuhu juhtub, vaid lähenevad prügimajandusele teadlikult, sorteerides oma jäätmed vastavalt taaskasutusotstarbele.
Eesti puhul ei saa ju salata, et iseseisvumisest saadik on meie keskkond muutunud oluliselt puhtamaks. Kulukaid hiigelpingutusi on tehtud nõukaaegse keemia- ja kütusereostuse eemaldamiseks pinnasest ja veekogudest. Olmeprügi puudumist meie tänavail imestavad paljud väliskülalisedki.
Kuid pruugib vaid minna nii mõneski kohas metsa alla või tühermaale, kui vastu vaatavad ehitusjäätmed, vanad autorehvid või lihtsalt tavaline majapidamisprügi. Nõukaaeg võib olla küll meist ajaliselt kaugele maha jäänud, kuid nõukamentaliteet elab neis prügistajates edasi. Süsteem, kus ühed tassivad prügi jätkuvalt metsa alla ning teised käivad seda aegajalt kokku korjamas, pole ei ratsionaalne ega pikas plaanis ka jätkusuutlik. Selle muutmiseks tuleb esmalt saada vastus küsimusele, miks viiakse prügi metsa alla?
Järelikult on prügi äraandmise kohti kas liiga vähe, need asuvad ebamõistlikult kaugel või on nende kasutamise hind liiga kõrge. Seda kinnitasid näiteks Tallinnas vahepeal linnaosadesse välja pandud suured prügi tasuta äraandmise konteinerid, mis täitusid kiirelt otsekui võluväel. Kui mõned Tallinna linnaosad korraldavad juba mõnda aega eramajapidamistelt puulehtede tasuta äravedu, siis miks mitte mõelda suuremalt ja kaaluda kogu prügi tasuta äravedu?
Kui nii väldime prügi sattumist sattumist metsa alla, siis kas ei ole selline võit suurem kui prügiveoks kuluv raha? Seda enam, et tänapäeval on ka prügi kaup, millest metall ja klaas lähevad taaskasutusse ja põlev kraam energiatootmiseks.
Kommentaarid