Korvpall

ÕHTULEHE ÜMARLAUD | 25 eurot korvpallikoondise mängu eest? Seda on selgelt liiga palju! (4)

Ohtuleht.ee, 17. september 2018, 14:25
Eesti korvpallikoondis pärast kohtumist Saksamaaga.Foto: Teet Malsroos
Eesti korvpallikoondis lõpetas eile MM-valikturniiri teise faasi esimese koondiseakna. Et kahele valikmängule Saksamaa ja Serbia vastu tagasi vaadata, kogunesid Õhtulehe ümarlaua taha ajakirjanikud Ville Arike (VA), Ats Kuldkepp (AK) ja Henry Rull (HR).

1. Belgradist raporteeriti, et pärast kaotust Saksamaale tuli korvpalliliidu spordidirektoril ja koondise abitreeneril Alar Varrakul rahvusesinduse sponsoritele aru anda. Toetajad tahtsid muuhulgas teada, kuidas nemad saaksid tulemuste paranemistele kaasa aidata. Varraku teatel saab avalikkus tollest koosolekust rohkem infot sel nädalal, kuid küsime: kuidas saaksid ärimehed sinu hinnangul resultaatide paranemisele kaasa aidata?

Samal teemal

VA: Sport on tsüklilise iseloomuga ning sportlased-treenerid vajavad toetajatelt kõige enam stabiilsust. Võita tahavad kõik, kuid alati ei saa hästi minna. Tähtsaim on see, et toetajad esimese ebaõnnestumise peale püssi põõsasse ei viskaks. Samas on selge, et pikemas perspektiivis peab sport toetajatele midagi tagasi pakkuma. Hea näide on suusatamine, millel oli omal ajal hiilgav sponsorprogramm, kuid mille tagant on enamik toetajaid pärast dopinguskandaali ja tulemuste märgatavat nõrgenemist lahkunud.

Kui praeguses kontekstis käib jutt korvpallikoondislaste päevarahast, saavad toetajad sellesse panustamisega mõistagi otseselt aidata.

HR: Mõistus ütleb, et tegemist peab olema rahas mõõdetava asjaga ehk kõige loogilisem vastus tundub olevat säärane: ärimehed saavad aidata koondislastele suurema päevaraha maksmisega.

Samas usun, et ega säärane meede poleks vähendanud käesolevaks aknaks koondisest loobunud mängijate arvu. Ma ei usu kuidagi, et mõnisada lisaeurot võiksid mängija koondisesse tuua ning samuti ei tahaks ma korvpallifännina, et palluri rahvusesindusse saamiseks on vaja appi võtta raha. Koondis on auasi ning loodan, et ta ka jääb selleks.

Sestap loodangi, et abivalmid toetajad suunavad raha mujale. Mis see aga olla võiks, jään praegu vastuse võlgu.

AKKoondisega liitujaid oleks ilus tasustada, nagu seda teeb jalgpalliliit. Summad on jalgpallurite puhul pigem sümboolsed, aga abiks ikka. Pluss kõik söögikorrad.

Aga ma ei ole kindel, et mõnisada eurot lahendab loobujate probleemi. Muutus peab toimuma mängijate ja klubide peades. Ning kõige suurem töö seisab ees FIBA-l – lõpuks on ju nende huvi, et koondised oleksid A-, mitte B- või C-koosseisus. Siin jäävad Eesti ärimeeste käed lühikeseks.

2. Käesolevas aknas koondisest loobunud pallurite otsusest on palju räägitud. Kas usud, et kui Eestil poleks nii palju loobujaid olnud, oleksime Saksamaale ja Serbiale suutnud lahingu anda ehk me poleks mõlema vastu rongi alla jäänud?

AK: Sõltub, mida rongi alla jäämise all mõelda. Panin Serbia mängu tulemusuudise pealkirjaks, et Eesti ei jäänud rongi alla. Tõsi, kolmandal veerandil läks vahe selgelt üle 30 punkti, aga lõppnumbrid olid sellised, mida võiks ennustada ükskõik millise Eesti koosseisu puhul.

Olgu, viimasel 10 minutil võttis Serbia jala gaasipedaalilt maha, aga laias laastus ei saanud eestlastele ette heita, et nad oleks alla võimete mänginud.

Nüüd Saksamaa matšist. Usun, et enam-vähem täiskoosseisu puhul oleks treenerite poolt vastu võetud samasugune otsus nagu enne kohtumist Serbiaga – kui viljakat kiirrünnakut ei paista, siis lööme tempo alla, nagu klassikaline Tiit Soku stiil ette näeb.

Eesti koondise peatreener Tiit Sokk (kõige paremal). Foto: Teet Malsroos

Kiirema stiili juurutamiseks on vaja kaaslasi tundma õppima. Selleks kulub aega. Akende süsteemis saab koondis kokkumängu harjutada tavaliselt neli-viis päeva, vahel isegi vähem. Et USAs ja Euroopas viimasel ajal edu toonud kiirem ja lahtisem mäng Eestile edu tooks, on meil vaja 1) oodata, kuni Raiested-Kullamäed-Kotsarid küpsemaks ja osavamaks saavad; 2) ilmselt uut peatreenerit.

Teine punkt pole mõeldud Soku mahategemiseks, vaid aeglasem stiil lihtsalt sobib tema juhendatava koondise DNA-ga rohkem, olenemata hoolealustest. Iga treener ei saa olla Gregg Popovich, kes suudab kohandada mängu vastavalt materjalile.

Küsimusele vastates, siis kogenumad mängijad oleksid Saksamaa vastu kindlasti aidanud peataolekut vältida. Ainuüksi sellest oleks piisanud, et antirekordeid vältida. Võit või isegi reaalne võiduvõimalus oli nagunii ebatõenäoline, sest Saksamaa on väga kõrgel tasemel meeskond.

VA: Heaks võrdlusmaterjaliks on MM-valiksarja esimesel etapil peetud mängude tulemused ning teiste tiimide omavahelised heitlused. Näiteks alistas Eesti talvel Iisraeli 16 punktiga, nüüd aga kaotasid juudid Gruusiale viie punktiga ja Saksamaad oleksid peaaegu võitnud. Gruusia omakorda oleks peaaegu võitnud Kreekat, kellele meie esimesel etapil selgelt alla jäime.

Kristjan Kangur. Foto: Alar Truu

Usun, et välja tulnuks praegusest tublisti „viisakamad“ mängud, samas olnuks võite ikkagi raske saada. Saksamaa jätkab täiseduga ja näitab, et on praegu väga tugev. Ning Serbia on Serbia, eriti võõrsil. Aastal 2012, kui kodus neid võitsime, tuli võõrsil meie tippkoosseisuga mängides ikka -25.

HR: Oleksime ka siis saanud kindlad kaotused. Ilmselt poleks punktivahe eeskätt kohtumises Saksamaaga sedavõrd suur olnud, kuid kogukas oleks ta olnud niiehknaa. Usun, et ka paremate poegade olemasolul oleksime Serbiale enam-vähem sama skooriga kaotanud.

Võime ju mõelda, mis kõik oleks võinud olla, kui koondises oleks olnud Siim-Sander Vene ning teised. Aga samamoodi ei saa märkimata jätta, et ka Saksamaa ning Serbia ei mänginud meie vastu täiskoosseisudes. Seega pole mõtet heietada, mis võinuks olla. Elame ju siiski olevikus, mitte pilvelossis.

3. Kohtumine Saksamaaga tõi päevavalgele meelehärmi kalli pileti osas: päev enne mängu oli täispileti hind tervelt 25 eurot. Järgmisele kodulahingule Gruusia vastu on odavaim täispilet 15.40. Kas pääsmete hinnad on sinu arvates liiga kõrged?

VAJah. 25 eurot on selgelt liiga palju. Korvpalliliidu turundusosakond peaks eelkõige mõtlema selles suunas, kuidas suurhall täis müüa. Mõtleme näiteks Tallinnast väljaspool elava eeskujuliku viieliikmelise pere peale, kes tahab tulla mängu vaatama. Odavaima, 15eurose piletiga tuleb neil välja käia 75 eurot, lisaks sõidukulud, ja eks toidukulud samuti. Kui see pere tahab nüüd viimasel hetkel teha ekspromptotsuse, läheb ainuüksi piletitele 125 eurot!

Seetõttu soovitan tõsiselt mõelda näiteks perepakettidele, mis ei viiks kolme lapsega leibkonna taskust ära liiga suurt summat. Kehvemate sektorite piletite hinnad võiksid alata 8 või 10 eurost, et kellelgi raha pärast mängul käimata ei jääks. Midagi ei juhtu, kui on palju erinevaid hinnakategooriaid ning odavaimate ja kallimate kohtade hinnavahe päris märkimisväärne. Ka lennufirmad müüvad igale reisile osa (väga) odavaid pileteid. Üks otsatribüün on suurhallis viimasel ajal jäänud ju üldse välja tõmbamata, ning mõistlik hind on üks publiku saali meelitamise viisidest.

HR: Muidugi, selles pole küsimustki! Piletipoliitika võiks olla alati suunatud sellele, et saali tuleks võimalikult palju inimesi. Eriti Eestis, kus täismajad on haruldased. Korvpallikoondise hinnad on MM-valiksarjas krõbedad, seda enam tuleb kergitada mütsi nende ees, kes tee saali leiavad.

Piletihind võiks minu hinnangul olla kümne euro ringis. Usun, et nii oleks mängudel rohkem pealtvaatajaid, mis looks saalis parema atmosfääri ning oleks suureks toeks ka meie koondislastele. 

Ning kui selgub, et näiteks kümneeurone pilet tahab saali tuua rohkem inimesi kui mängukoht võimaldab, alles siis oleks põhjust hinda tõsta. 

Minu arvates võiks juba mänguks Gruusiaga piletihindades korrektuure teha. Täispilet maksku täpselt kümme eurot, rohkemat pole korvpallisõbralt põhjust küsida!

AK: Tegemist on ilmselt Õhtulehe ümarlaudade ajaloo lihtsaima küsimusega. Vastus on loomulikult „jah“.

Hinnad võiksid eestlaste elatustaseme juures olla nii kõrged ainult juhul, kui on oht, et kõik soovijad ei mahu saali ära. Saku suurhallis mängides pole viimastel hooaegadel sellist olukorda olnud. Ja tuletan meelde, et kui Eesti kohtus 2017. aasta novembris Kalevi spordihallis Suurbritanniaga, oli ka siis vabu kohti.

Mida tuleks hinna paikapanemisel arvestada? Eelkõige toote kvaliteeti, mängu olulisust ja nagu öeldud, siis nõudlust ja rahva ostujõudu. Mäng Saksamaaga ei täitnud ühtegi kasti. Ja see kõik oli teada juba ammu. Sama saame juba eos öelda järgmise matši kohta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee