Foto: Robin Roots
Seisukoht
17. september 2018, 16:53

Seisukoht | Kuidas ma trammiga sõitsin (13)

Sõitsin talvel trammiga. Väljas oli pakane, lund tuiskas mitme sõrme laiuse ukseprao vahelt sisse, põrandal oli väike lumehang ja kolin oli selline, et telefoniga rääkida ei kannatanud.

Sõitsin suvel trammiga. Väljas oli leitsak, nii et trammijuhtki sulas, ülekuumenenud kabiini ust lahti hoidma oli pandud poolpõiki  harjavars esitrepi vahele, kolin oli muidugi sama mis talvelgi.

Tegemist ei ole 21.sajandiga linnatranspordis. Ei saagi olla, kui trammide KT-4 ja KT-6 tehnilised lahendused valmisid juba 60ndail aastail. Keegi ei kujutaks ette 50 aasta vanuseid busse igapäevaselt reisijaid vedamas. Aga pool sajandit tagasi väljatöötatud moraalselt vananenud trammilogud kõlbavad pärast üleskõpitsemist tallinlasi vedama küll. Vähe sellest, nad sobivad suurepäraselt kandma ka muusikainimeste nimesid. Võrdluseks - esimene uus kaasaegne Hispaania tramm sai nimeks Moonika. Sama nime kandis ka Edgar Savisaart igal pool saatnud Batrakova.

Milleks üldse anda trammidele inimeste nimed? Kuidas kõlaks näiteks uudis, et „Neeme Järvi“ sõitis teed ületanud pensionärist üle? Või et „Konstantin Päts“ oli täis oksendatud?