Korvpall

Ats Kuldkepp | Koondis jõudis Serbiast eluga tagasi, ees ootab karm talv (10)

Ats Kuldkepp, Belgrad, 17. september 2018, 21:46
HEITLUS: Rain Veideman (vasakul) ja Sander Raieste üritavad üle mängida Serbia koondislast Vladimir Lucicit. FIBA
Nii kummalisi nädalaid pole korvpallikoondisel juba ammu olnud.

Mõnes mõttes loogilisele, aga samas ettearvamatult ulatuslikule loobumiste kaskaadile järgnes kirjeldamatult kole sõpruskohtumine Belgiaga ja MM-valikmängus Saksamaaga käidi ära ookeanisügavikus. Akna lõpetanud Serbia matš kaotati 26 punktiga, aga see jättis hinge isegi positiivse tunde.

Samal teemal

Loodetavasti ei pea viimast lauset enam tulevikus kordama. Ent Belgradi sõideti niivõrd negatiivse fooni pealt, et Õhtulehe korvpallirakuke ennustas mõne uue antirekordi sündi. Alla 43 punkti on raske visata, küll ei saanud välistada võimalust, et motiveeritud Serbia võib Eesti korvi 110 punkti laduda.

Midagi sellist õnneks ei juhtunud, Eesti mängis suurema osa kohtumisest võimetekohaselt. Tõele au andes võttis Serbia mängu kohati üsna rahulikult, aga kui kaitses otsustati rohkem pressida, läks eestlastel kohe raskeks.

Ka ligi 6000pealine publik mõistis olukorda. Korvide peale aplodeeriti ja osavatele individuaalsetele sooritustele järgnesid ahhetused, aga kui iga sekundiga aina enam Aleksandar Nikolici spordihalli tunginud sigaretihais välja jätta, polnud kuskilt otsast aru saada, et oleme Balkanil.

Enne mängu tundus, et serblased ootavad sõda – märulipolitseinike oli halli ümber vähemalt sama palju kui 2007. aastal Pronkssõduri juures. Kui koondiste asemel oleks vastamisi läinud Crvena zvezda ja Partizan, leidunuks neile rohkem tööd.

Nii saigi lõpuvile kõlades nentida, et Eesti jäi kartustest hoolimata seekord pinnale. Talvel sõidab Eesti MM-valiksarjas külla veel Saksamaale ja Gruusiale. Arvestades koosseisu ja olematud võimalusi MMile pääseda, tuleb ka nendeks välismängudeks panna sama ähmane eesmärk.

Noorenduskuur on tore, aga...

Korvpalliliit räägib sel nädalal täpsemalt, milline koondise ideoloogia lähiajal välja näeb, aga spordidirektor Alar Varraku üsna ebamäärast juttu dešifreerides tundub, et kogenud palluritele talvel eriti ei loodeta. Jah, osad 25+ mehed tõmbavad ka edaspidi sinivalge särgi selga, aga täiskoosseisust pole juttugi.

Autori arvamus läheb Varraku omast lahku. Noorenduskuur on tore ja vajalik, aga maanduda on võimalik ka pehmemalt. Kui kümmekond pallurit ütlevad novembris jälle „ei“, siis pole midagi teha, aga vähemalt tuleks neid üritada klubide juurest ära küsida.

Saksamaa ja Serbia vastu viskas Kullamäe kokku kolm punkti. Loomulikult oli 19aastase mängujuhi korvipõuas oma osa ka selles, et ta ei suutnud vabadelt kohtadelt sisse visata, aga tugevad koondised pöörasid talle korralikult tähelepanu. Nii läks keeruliseks. Teist number „ühte“ koondises polnudki ja nii jäi Kullamäe kanda liialt raske koorem.

Kui kogenud tegijate hulk langeb alla kriitilise piiri, tekib umbes sama seis nagu paljudes Eesti noortetiimides, kus pole ühtegi korralikku pikka. Lõpuks ei oskagi tagamängijad midagi tsentritega peale hakata, sest nad pole harjunud nendega koostööd tegema.

***

Eesti naasis peatreeneri soovil juurte juurde

Eesti peatreener Tiit Sokk ütles pärast Eesti 65:91 kaotust Serbiale, et aia taha läks vaid kolmas veerandaeg, mis kaotati 11:29. Kokkuvõttes oli aga pilt oluliselt parem kui neljapäeval Saksamaa vastu. Mingil määral tõi Eestile edu tempo mahasurumine, nagu klassikaline Soku stiil ette näeb.

„Alguses oligi võib-olla hea, et mehed said aru, et mängime Serbiaga. Siin ei saa midagi jõuga teha, peame mõistust kasutama. Proovisime tempot kontrollida ja saime häid viskeid. Esimesel poolajal tekkis vahe põhimõtteliselt vabavisetest, nad said sealt 12 punkti rohkem kui meie. Muidugi nad olid korvi all tugevamad ja nad andsidki just sinna palli, et eelist ära kasutada,“ rääkis Sokk.

Tiit Sokk.  FIBA

„Teine poolaeg läks meil käest ära. Kiirustasime ja jäime vahepeal isegi vabaks, aga siin ei tohi jooksma hakata. See karistatakse kohe ära ja seekord tuli pauguga,“ lisas juhendaja.

„Ei olnud nii. Võib-olla ainult lõpus. Muidu hoidsid nad kõva survet, ei lasknud meil palli saada. Aga Saksamaaga mängus tegime väga palju ennatlike viskeid. Serbiaga oli juba pilt parem. Ütlesin meestele, et kui tabloo on hakkab punaseks minema (rünnakuaeg saab läbi - toim.), siis on õige vise. Panime paljud sellised visked kotti ja see tapab vastasvõistkonda,“ kommenteeris Sokk.

Mida oskas juhendaja öelda tagapaari Kristan Kullamäe ja Rain Veidemani kohta? Nad kogusid kahe peale vaid kolm punkti, visked olid sealjuures 14st 1.

„Ma ei pannud nende (väheseid) punkte mängu käigus väga tähelegi. Üldiselt ei saa nende kohta halba öelda, sest pall liikus seekord paremini. See on minu jaoks palju tähtsam. Nad otsisid väljakul sõpru-kaasmängijaid ja tänu nendele saime palju punkte. Jah, Veidemanilt oleks võinud rohkem skoori võinud tulla aga ta oli erilise tähelepanu all, võib-olla teised olid vähem.“

10 KOMMENTAARI

p
pallur 18. september 2018, 12:34
Korvpall on lihtne mäng, sisse on vaja visata ja ilu ei maksa,maksavad punktid! Kui ei oska põrgatada,sööta ja õigesti visata,siis on laste õpetamisel...
(loe edasi)
e
Edgar 18. september 2018, 11:42
väike mõõn on alati olnud...
Loe kõiki (10)

Sisuturundus

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2505
levi@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee