Seetõttu jälgisin vihmaga tööle tulles hoolega mind ümbritsenud inimesi, et kuidas nemad ennast taevavee eest kaitsevad? Valim ei olnud küll ülemäära suur, kuid jõudis kindlalt kolmekohalise arvuni. Lisaks vihmavarjutajatele, keda oli umbes pool, õnnestus mul silmata kolme kummikukandjat, kahte stiilset kalossitajat ning kahte vihmamantlisõpra.
Kallid inimesed. Miks nii vähe? Miks te kooserdate oma tenniste ja kingadega läbi poriloikude, tehes ise selle peale veel krimpsus nägu. Kiire kõrvalehüpe poeriiulite vahele reedab, et kummik pole poole reieni ulatuv plastmassist vihmaveetoru, mille keskaegse rüütlina jala ümber peaksid kinnitama, vaid täiesti stiilne jalanõu.
Keegi ei käsi esimese klassi juntsu kombel spordikott kaelas endast suuremaid vahetusjalanõusid igapäevaselt kaasas tassida. Kummiku jalga lükkamine võtab vähem aega kui kingapaelade sidumine.
Kommentaarid