Foto: TH
Kommentaar
20. september 2018, 17:12

Mart Soidro | 38 aastat Tallinna noorterahutustest

Aeg lendab linnutiivul. Uskumatu, aga möödub juba 38 aastat Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni jalgpallimatšist Kadrioru (tollase Dünamo) staadionil.

Muide, mängu võitsid 3:1 raadiomehed, aga rõõmu ei tundnud pärast kohtumise lõppu vist mitte keegi. Kõige vähem need 6000-7000 pealtvaatajat, kellest enamik oli tulnud küll ansambli Propeller kontserdile.

Uskumatu, et ma pajatan sündmustest, mis toimusid pea kaks inimpõlve tagasi. Hirmus mõeldagi, kui sellel mälestusväärsel 1980. aastal oleks tänaval ligi astunud mõni taat, haaranud nööbist ja hakanud jutustama 1942. aasta sõjakoledustest.

Kokkusattumus või loogiline käik?

See oli Tiit Karuksi ja Olav Osolini idee, et Moskva olümpia-aasta võiks lõpetada lõbusa üritusega, tele- ja raadiomeeste jalgpallimatšiga. Juhtumisi valiti mängupäevaks 22. september, mis teadupoolest Tallinna „vabastamise” aastapäev. Juhtumisi oli sügisene pööripäev ka 38 aastat tagasi imeilus (ilmaennustuse kohaselt 14-16 kraadi sooja). Nublut muidugi siis juba teati, aga musta-valgekirju koerana Jaan Rannapi lasteraamatust. Räppmuusika jõudis Eestisse 80ndate lõpus, noorsoo meeli hoidis sel ajal üleval vokaalinstrumentaalkollektiiv Propeller.

Mäletan seda esmaspäeva. Õppisin tollal V. Kingissepa nimelise Tallinna. 20. keskkooli X B klaasis ja meie ajakirjandusharu õpetaja Tõnu Ots oli kutsunud koolitundi andma Felix Unduski. Halloomees rääkis oma põnevast elust ja kutsus lõpetuseks õhtul Kadriorgu jalgpalli vaatama. Mõeldud-tehtud!

Kui ma poole viie paiku staadionile jõudsin, olid punkarid juba kohal ja Propa sättis helitehnikat. Aga koolinoori muudkui tuli ja tuli...

Kuigi oldi Dünamo spordiühinguga kokku lepitud, et üritus on tasuta, haistsid funktsionäärid rahateenimisvõimalust ja ühtäkki lookles piletikassa ees pikk järjekord. Piletid (väidetavalt 1500) said kiiresti otsa ja viimased õnneseened pääsesid staadionile ilma rahata.

Sissejuhatuseks esitas Propeller „Jalgpallurite marsi”, tuntud raadiohääled ja telenäod jooksid rohelisele murule ja mäng võis alata. Mängu kommenteerisid Urmas Kibuspuu ja Mart Ummelas. Viimane veel tunnustas ühte õhuvõitluse võitnud mängijat: „Vaadake, kui ilusasti ta hüppab! Sellepärast polegi teda välismaale lastud.” 

Vaheajal esitas Propeller kolm lugu. Ärksam osa publikust lõugas kaasa ja näppu visati muidugi ka. Kõik oli kontrolli all lõpuvileni. Isegi veel siis, kui raadioreporter Juhan Virkus mängijatele auhindadeks kaalikaid ja porgandeid jagas. Juurikad lendasid tänutäheks rahva hulka ja siis läks mürgliks, kuna Riikliku Raadio- ja Televisiooni juhtkond ei lubanudki Propelleril pärast mängu esineda. Hetkel, kui Propelleri buss hakkas staadionilt lahkuma, vurasid staadioniväravast otse jalgpallimurule miilitsaautod, mida sidruniteks kutsuti. Teadmiseks Remo Holsmerile: neid oli kindlasti rohkem kui neli.

Edasi? Miilitsad polnud harjunud „relvastatud” jõnglastega võitlema, nii mõnigi neist sai kas porkna või kaalikaga ka vastu pead. Aga miilitsaid tuli pidevalt juurde ja halvima ärahoidmiseks tuli nende eest ära joosta. Õnneks olid nad viletsas füüsilises vormis.

See ei õigusta, et ka mina kaalikaid loopisin ja hiljem trammi kõigutasin. Palun siiralt vabandust, kui rööbastel liikuva ühissõiduki nr 3 juht neid ridu lugema juhtub.

Aga paljudel nii hästi ei läinud. Väidetavalt arreteeriti 120-140 koolinoort, kes küll pärast isiku tuvastamist vabastati. Ja mõnele alaealisele anti tänaval ka armutult peksa.

Pärast „Tallinna vabastamist” algas koolides klaperjaht. Õpetajatele näidati fotosid, õpilastelt võeti käekirjaproove. Anti mõista, et rahutustes osalejad on oma elu ära rikkunud.

Hoolimata hirmutamistaktikast kogunesid noored ka 1. ja 3. oktoobril Raekoja platsile, Tammsaare parki ja kino Kosmos ette meelt avaldama.

Suust suhu levis juhtnöör, et kui miilits või kagebiit tuleb küsima, miks te siin kogunete, tuleb vastata: „Lubati näidata Kuuba kosmonauti.” Praeguseks 76-aastane Arnaldo Tamayo Méndez, kes 26. septembril 1980. aastal Sojuz 38 koosseisus õnnelikult Džeskazgani stepis maandus, oli siis viigileheks tollastele Tallinna koolinoortele. Aitäh kosmonaudile, kes küll Tallinnasse ei jõudnud, kuid kes kaudselt päästis paljusid alaealiste asjade komisjonist.

Vastukajad meil ja mujal

Alles kolm nädalat hiljem, 14. oktoobril ilmus meie ajakirjanduses 48-sõnaline teatis: „Seoses viimasel ajal Tallinnas asetleidnud jämedate avalikku korra rikkumistega noorukite gruppide poolt, mis on kutsunud töötajates esile õigustatud nördimuse ja rahulolematuse, on ENSV Prokuratuur algatanud kriminaalasja nende korrarikkumiste algatajate ja õhutajate vastu, samuti kuritegelike huligaanide vastu. Kõiki asjaolusid uuritakse hoolikalt, pärast mida süüdlased võetakse seadusega ettenähtud vastutusele.”

Välis-Eesti ajakirjandus seevastu ei säästnud värve. Eesti Komitee ja Eesti Organisatsioonide Liidu Rootsi häälekandja Teataja andis teada, et esimesel jätkuüritusel Raekoja platsil nõudis õppiv noorsugu paremat toitu koolides ja kooliruumide kütmist. Vana Toomase valvsa pilgu all hüüti ka „Vabadust Eestile”, „Meie ei soovi vene köögipersonali”, „Venelased välja!”, „Elagu Eesti Vabariik!” ja „Paremaid elutingimusi!” (18.10.1980).

Ülejärgmises numbris (5.11.1980) küll vabandatakse liialduste pärast. Aga lisatakse: „Eestis kardetakse, et demonstratsiooni juhte koos perekondadega hakatakse Siberisse (näit BAM) saatma”.

Ei tahaks väliseestlaste rolli kuidagi vähendada, aga kõige olulisem vastukaja, „Avalik kiri Eesti NSV-st” („40 kiri”) ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija läks teele 38 päeva hiljem, 28. oktoobril 1980.