Juhtkiri | Riigikogulaste lahkumishüvitised vajavad remonti (9)

Poole aastapalga suuruse hüvitise saab kätte automaatselt, kui lahkuv saadik just ei kirjuta loobumisavaldust. Randjärv on juba teatanud, et ei näe loobumiseks põhjust.

Hüvitist otsustati hakata maksma lähtudes üllastest humaansetest põhimõtetest. Kuna riigikogus töötades puudub saadikul kokkupuude oma senise erialaga, siis võib tavaellu tagasipöördumine olla raske ning uue töökoha leidmine keeruline – igati mõistetav näiteks arstide ja teiste keeruliste ametite puhul.

Samas võib küsida, miks riigikogulastele selline eraldi toetussüsteem, kui meil on olemas ju igati toimuv töötukassa? Sarnase põhjendusega kaotati näiteks riigikogulaste eripensionid, kuna kõigil neil on võimalus riigi poolt pakutavate pensionisammaste abil ise oma vanaduspõlv kindlustada. Imagoloogiliselt oleks töötukassas arvele võttev eksriigikogulane muidugi küsimärgiks, sest kuidas sobib riigiasju otsustama inimene, kes tööturul iseseisvalt toime ei tule.

Küll aga võiks kõigile saadikuile lennuki pealt ühtlaselt raha külvamise asemel läheneda igaühele vajaduspõhiselt. Näiteks makstaks saadikuile pärast riigikogust lahkumist maksimaalselt poole aasta vältel igakuiselt hüvitist kuni uue töö leidmiseni. Kuigi ka siin on oma karid, sest pole ju motivatsiooni minna tööle, kui ametisseasumisel lõpetataks igakuise hüvitise maksmine.

Lõppude lõpuks taandub kõik konkreetse saadiku sisemisele väärikusele ja eetilisele kompassile. Kuna Randjärve puhul on raha saamine igati seaduslik, siis on raske tema käitumisele ka etteheiteid teha. Hinnangu saavad anda valijad, kui mitte Randjärvele endale – kuna ta enam ei kandideeri -, siis näiteks tema koduerakonnale.