Artem LeviziFoto: Erakogu
Jalgpall
21. september 2018, 12:13

Staadionil tärganud armastus tüürib Eesti väravavahid abieluranda (7)

Kindlasti on armumine jalgpallistaadionil ja väljakul niisama vana kui see maailma populaarseim mäng ja erandiks pole siin ka Eesti. Mai lõpus mängitud Rakvere JK Tarva ja JK Welco esiliiga kohtumise lõppedes langes ühele põlvele võõrustajate meeskonna väravavaht Artem Levizi, kes sai jah-sõna FC Flora naiskonna väravavahilt Tatjana Lebedevalt.

„Muidugi oli see mulle suur ootamatus, sest ma ei teadnud sellest midagi ja see oli ikka väga suur üllatus,“ tunnistab Tanja. „Aga nüüd, kui sellest on juba möödunud kaks kuud, saan aru, et see oli Artemi stiil. Ma olin väga õnnelik ja heameelega ütlesin jah!“

Artem Levizi sõnul tahtis ta Tanjat üllatada ja see oli tema suur unistus.

„Kuna see oli minu suur soov, siis olin oma mõtetes ammu paika pannud, kuidas see peab juhtuma,“ räägib ta. „Kui ma oma meeskonnale sellest plaanist rääkisin, olid nad väga üllatunud, aga mõte meestele meeldis, nad toetasid mind ja aitasid minu soovi ellu viia. Ma olin kindel, et Tanja ütleb jah-sõna, aga vaatamata sellele värisesid mu jalad erutusest.“

Armumisi on igasuguseid, sest Amori nool võib meid tabada klassipingis, supermarketis, tantsupeol või sõbra sünnipäeval. Aga kui tegu on inimestega, kellele meeldib jalgpall ja kes palli rohelisel murul ka ise taga ajavad, on igati loomulik, et kaks pilku kohtuvad just nimelt staadionil. Kas on siis põhjuseks oma lemmikutele ühine kaasaelamine tribüünil, supertõrje väravas, imeline tribling või kaunis pealelöök. Artem Levizi ja Tatjana Lebedeva kohtusid esimest korda Tallinnas Ajaxi staadionil 2016. aasta märtsis.

„Juba esimesest minutist, kui nägin Tanjat, olin kindel, et see neiu on minu oma,“ meenutab Artem. „Tulin Sillamäelt Ajaxi staadionile, kus ma nägin väravas mängimas jalustrabavat tüdrukut. Ma läksin tema juurde ja tegin tutvust ning Tanja ei olnud minu jaoks absoluutselt selline nagu kõik teised. Ja sellest algas meie lugu.“

Tatjana Lebedeva on kindel, et just jalgpall viis nad kokku, sest tutvuti ju staadionil: „Artemil oli müstiline külgetõmbejõud ja ta sai minu jaoks selles maailmas kohe eriliseks. Mulle meeldib, kui inimene on sportlik ja tal on spordis oma eesmärgid. Ja Artem ei ole erand.“

Väravavahi amet liidab

Eks vanajumal on inimesed siia maamunale seadnud oma kindla plaaniga ja kõike kavandatut realiseerida õnnestub vähestel. Veelgi keerulisem on leida endale kaaslaseks inimene, kes mõtleb, hingab, toimetab ja tegutseb samas rütmis.

On hea, kui partnerile antakse oma plaanide teostamiseks vabadust ja avaldatakse toetust. Aga kui huvid ja tegevused langevad kokku, pole muud kui üheskoos edasi – olgu siis spordiplatsil, tööl või puhkehetkel. Artem Levizi ja Tatjana Lebedeva peavad oma ühist huvi suhte toimimises oluliseks, kuna see aitab vaba aega lemmiktegevusega sisustada ja pole küsimust, mida peale hakata.

Kui noorte suhte teeb eriliseks see, et mõlemad mängivad Eesti tipptasemel jalgpalli, siis vürtsi lisab kindlasti, et mõlemad seisavad oma võistkonnas väravapostide vahel ja hoolitsevad selle eest, et vastased võimalikult vähe võrku sahistaks.

„See ei ole mulle tähtis, et Artem on väravavaht,“ lausub Tanja. „Aga vaatamata sellele õpin ma temalt palju ja mulle meeldib tema mängu vaadata. Väravavaht on meeskonna liider, sest ta juhib kaaslaste tegutsemist ja päästab neid oma külmaverelise tegutsemisega sisse lastud väravate käest.“

Artemi sõnul võimaldab ühine amet üksteist paremini aidata ja rasketes olukordades kaaslast toetada: „Mul on rohkem kogemusi ja ma meelsasti treenin Tanjat. Tanja on hea väravavaht ja tal on jalgpallis tulevikku, sest on sihikindel. Praegu on tema ainus nõrkus veel see, et kogemusi on vähe.“

Ka Tanja jagab kaaslase kohta tunnustavaid sõnu: „Artem mängib juba ammu jalgpalli ja ma arvan, et tal on olemas kõik, mis peab ühel heal väravavahil olema. Ma arvan, et temal pole nõrkusi, aga on, kuhu areneda.“

Aga küsimusele, kumb siis ikkagi parem väravavaht on, vastab Tanja, et muidugi tema.

„Sest ma mängin koondises, aga Artem ei mängi. Muidugi on see nali, sest ei saa võrrelda naiste ja meeste väravavahti,“ selgitab ta.

Ka Artem leiab, et naistejalgpall on siiski natuke teine, ja seepärast ei saa öelda, kumb on parem väravavaht. Peaasi on see, et aidatakse üksteisel veelgi paremaks väravavahiks kasvada.

Ikka jalgpall

Kuna enamik Eesti liigamänge toimub nädalavahetusel, siis on Artem Levizil ja Tatjana Lebedeval keeruline kaaslase mängul käia. Tanja ütleb, et kui on aega ja mäng toimub Tallinnas või Rakveres, sõidab ta heameelega seda vaatama.

„Ma püüan Artemile iga kord kaasa elada. Kui tema meeskond kaotab, olen alati tema lähedal,“ räägib ta. Artem käib võimaluse korral mängul siis, kui Tanja seda tahab.

„Toetan Tanjat just siis, kui tal on trauma,“ selgitab ta. „Tavaliselt analüüsin neid mänge, mida olen vaatamas käinud, ja pärast töötame need koos läbi.“

Tanja sõnul räägivad nad omavahel jalgpallist peamiselt ainult pärast mängu, kui tehakse analüüsi, ja loomulikult ühiste trennide ajal.

„Meil vedas, et sel aastal oli suurepärane jalka MM Venemaal, sest saime koeraga jalutades väravavahtide mängudest kokkuvõtteid teha,“ märgib ta. 

Ning kui juba mõlema hinges ja elus on jalgpall väga tähtsal kohal, on igati loomulik, et ühiselt vaadatakse ka maailma tippklubide mänge, kuigi lemmikud ja iidolid võivad olla erinevad.

Artem Levizi lemmikmeeskonnad on FC Barcelona ja Moskva CSKA ning lemmikväravavaht Oliver Kahn. Tatjana Lebedeva jälgis eelmisel hooajal Manchester Unitedi meeskonda ja eriti seda, kuidas tegutseb väravas David de Gea. Tema lemmiknaiskond on siiski FC Flora ja praegu on tema lemmikmängija Artem Levizi. Mõlemad kinnitavad, et jalgpalli vaadates kindlasti tülli ei minda.

Sõbrad toetavad ja tunnustavad

Artemi sõnul ei meeldi Tanja vanematele, et tütar mängib jalgpalli.

„Minu vanemad arvavad, et see on väga hea, kui meil on ühine lemmiktegevus,“ tõdeb ta.

Ja kuigi jalgpall võtab noorte ajast suure osa, jagub tegevust ja aega ka muuks. Nii meeldib neile koos kinos käia, vaadata eri sarju, reisida ja lihtsalt jalutada. Me armastame teineteist ja seepärast teeme kõike koos,“ märgib Tanja.

Pulmapidu on plaanis korraldada järgmisel suvel ja jalgpalli on seal väga palju, sest peigmees ja pruut on ju jalgpallurid. Nii Tanja kui ka Artem kinnitavad, et ilma armastuseta jalgpalli vastu ei oleks nad kohtunud, sest just jalgpalliväljakul kokku ju saadi.

„Tahame, et meil oleks tulevikus õnnelik ja sõbralik perekond, ja et isiklikud eesmärgid oleksid saavutatud,“ räägib Tanja.

„Aga lapsed valivad ise, kelleks nad saada tahavad,“ lisab Artemi.

Lugu ilmus esmakordselt jalgpalliliidu ajakirjas Jalka.