Tinderi lükkamismehhanismile pani aluse eksperiment hullude tuvidega

Daily Maili teatel tunnistas Tinderi kaasasutaja Jonathan Badeen, et äpi kuulus lükkamisliigutus põhineb 1940ndatel tehtud psühholoogilisel eksperimendil, mille käigus muudeti tuvid „hasartmängufanaatikuteks“.

1948. aastal tõestas Harvardi ülikooli psühholoog B.F. Skinner, et tuvid on ebausklikud. Nimelt asetas ta puuridesse kaheksa näljast tuvi ning andis neile iga 15 sekundi tagant toitu – sõltumata linnukeste käitumisest. Skinner avastas, et kuuel tuvil kaheksast tekkisid püsivad rituaalid. Näiteks tagus üks nokaga puurinurka ja teine keerutas mööda puuri ringi. Kõik tuvid uskusid, et just need rituaalid teenivad neile rohkem toitu.

Operantse tingimise uurija Skinner tegi järelduse, et "reaktsioon on tingitud stiimulist" isegi siis, kui neil seost ei ole. 

BroBible leiab, et kui püüda seda inimkeeli kokku võtta, siis sisuliselt muutis Skinner tuvid hasartmänguriteks ja Tinder tegi oma kasutajatest tuvid.

Proovime veel veidi süveneda:

* kui nokid ja saad süüa, siis tüdined ära. Niisiis nokid-nokid-nokid, ei tea, millal sa süüa saad. Võid saada, võid mitte saada.

* Tinderi lükkamine toimub samamoodi. Lükkad paremale, võid saada match’i, aga võid ka mitte saada. Samas tekitab see mäng erutust ja hasarti.