Kõrval seisis vanem abielupaar, kes tahtis eterniiti endale. Milleks? Meesterahvas polnud kade selgitama: „Tee sisse paneme.“ Jäätmejaama mees oli nobe vastama (heites kahtlustavaid pilke meie suunas): „Ära sa sihukest juttu valjusti küll räägi.“ „Ei räägi jah,“ oli teine nõus ning tegi kiirelt minekut.
Nii ei jõudnudki neile öelda, et loodusesse ladustamiseks ma eterniiti päris kindlasti ei anna ja et kas nad oma lastele ja lastelastele ning Eesti loodusele ei mõtle. Huvitav, kui palju on veel meie hulgas inimesi, kes ei suuda mõelda, et panevad mürki oma ukse ette maa sisse?
Aga kuhu siis see vana eterniit viia? Kui väikesel kohalikul ohtlike jäätmete vastuvõtupunktil puudub luba selle käitlemiseks, polegi talumehel seda mujale panna, kui maasse kaevata. Ta ei hakka ju sõitma Tallinnasse seda ära andma.
Esiteks tuleks nõuda , et kõigil konteineritel, kus on prügi sorteerimine, oleks kirjad, mida sellesse
konteinerisse panna..
Kas ei peaks olema prügiveo kampaaniad, kus auto sõidab paar korda aastas ringi ja kogub kindlat prügi. Näiteks sorteeritult metallijäätmed, ohtlikud jäätmed, klaas, elektroonika, jne. Inimene saaks need ära anda ja maksta 1 - 2 eurokest .Oleks meie kuurialused, keldrid, saunatagused korras. Kõigil ei ole oma transporti ja vanematel üksi elavatel inimestel on eriti raske sellega hakkama saada.