Spordivaria

Marko Albert: kes istub arvuti taga, sellest tippsportlast ei tule (18)

Ville Arike, 22. september 2018, 00:03
Marko AlbertFoto: Teet Malsroos
Kaks kümnendit Eesti tritlonitippu kuulunud Marko Albert on kolme lapse isa. Lastest vanim on 8aastane ning käib ujumistrennis.

Marko, sportlastele esitatakse ikka küsimusi, kas nad soovitavad enda harrastatavat ala ka oma lastele?

Ma ei pane oma lastele kätt ette. Ühel hetkel lasen proovida, aga ei sunni. Üks põhjus, miks tegin sporti nii kaua, oli see, et mu isa oli treener ja ta ei sundinud mind trenni tegema. Tal olid omad hoovad – mitte sellised, et ajan nüüd sind piitsaga trenni –, mille pärast ma ka 6. klassis otsustasin, et hakkan tõsiselt trenni tegema. Tal olid teised ähvardused, mida ta teeb, kui ma trenni ei lähe.

Kui keegi tahab, toetan igakülgselt. Ei pea valima triatloni, võib teha midagi muud. Peaasi on teha korralikult, hingega, mitte ülejala.

Kas sa lastele ei ütle, et ära triatloni võta, see on liiga raske?

Samal teemal

Teame, et kui lapsi keelata, tahavad nad seda asja veelgi rohkem. Minu soov või nõudmine on, et nad peavad tegema sporti.

Ma ei arva, et mõnele alale peab väga varakult spetsialiseeruma. Olen paar korda välja öelnud, et ma ei soovi oma lastele Jakob Ingebrigtseni või Armand Duplantise (17-18aastased kergejõustiklased, kes tulid hiljuti täiskasvanute Euroopa meistriks – V.A.) eeskuju.

Olla noorelt kogu maailma tipus – see tekitab minus väga suurt ebakindlust. Saan aru, et selle taga on kõik positiivsed asjad, perekonna toetus, aga ma ei tunne, et see oleks kogu selles protsessis õige tee. Vaatame 20 aasta pärast ja räägime Jakob Ingebrigtseniga siis, mida ta ise käidud teest arvab või kus ta parasjagu on.

Meil ei räägita sellest väga palju, ei teadvustata, mis pärast toimub. Kui suur protsent NBA, NHLi, NFLi mängijatest on pärast karjääri omadega täiesti läbi, nad ei saa eluga hakkama. Ühe uudise kohaselt oli 80 protsenti NBA mängijatest viis aastat pärast karjääri lõppu pankrotis! Mis tähendab, et nad on ka emotsionaalses pankrotis. Kas 17aastaselt korralike rahasummadeni jõudnud noormees suudab asju adekvaatselt hinnata?

Seepärast vaatlen oma lapsi pigem veidi eemalt, ehkki mõni võib arvata, et nii palju spordis olnuna peaksin kogu aeg olema käed küljes. Minu nii-öelda lootus on see, et saan nendega vabal ajal midagi teha – jalutada, rattaga sõita, käia, liikuda. Mis on vastupidavusspordialal kõige alus – liikumine, liikumine, liikumine. Mingil määral muidugi tuleb neid õpetada, näiteks jooksma.

Kes liiga palju arvuti taga istub, sellest tippsportlast ei tule?

(Vastab momentaalselt.) Ei, ei tule. Mingis eas annab veel asja parandada. Samas amatöörspordist on küll näide, et inimene, kes sporti ei teinud, puhus pasunat ja kui täisealiseks sai, jõi mingil ajal õlut ka, aga on omade seas väga kõva sõna. Teatud andekatel inimestel on võimalik kuhugi välja jõuda, kuid mitte tippu, räägime harrastus-, mitte tippspordist.

Arvan, et küllap saame ühel hetkel kõigest sellest üle ning hakkame liikumist ja sporti vaatama järjekordse ajaveetmisvõimalusena. Vabadust otsustada on meil olnud umbes 25 aastat. Lapsed on saanud otsustada, mis meeldib neile rohkem, mis vähem. Näen vähemalt triatloni kontekstis, et uuel põlvkonnal hakkab sporti suhtumine muutuma natuke paremaks. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on rohkem otsusekindlaid noori, kes soovivad identifitseerida end spordi kaudu ja midagi korda saata. Kõik nad tinistavad ka oma arvutimängudega edasi-tagasi, aga kui on trenniaeg, siis on nad trennis.

Põhiosa pikast intervjuust Marko Albertiga loe SIIT!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sport@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee