Marko AlbertFoto: Teet Malsroos
Spordivaria
22. september 2018, 10:30

Marko Albert meenutab soojusega olümpiakohtumisi Noole, Kanteri, Tammert seenioriga

Tippspordikarjäärile joone alla tõmmanud Marko Albert osales enne täispika triatloni juurde jõudmist kahtedel olümpiamängudel ning sai 2004. aastal Ateenast ja 2008 Pekingist eluks ajaks jäävaid meeldivaid mälestusi.

"Olümpiamängudel olen end tundnud võistkonna osana," ütleb Albert, tänunoot hääles. "Muidu olin individuaalsportlane, reisisin üksi, võistlesin üksi. See, kuidas olümpiakülas kohatud kaaslastega pärast Ateenat uuesti suhtlesin, oli hoopis midagi muud.

Ateenast mäletan, et esimese eestlasena jõudis medalivõitlusse [judoka] Indrek Pertelson. Istume kogu selle pundiga, seal olid olümpiavõitja Erki Nool ja Aleksander Tammert ja… Põhiline oli Tammert seenior, tema kommentaarid olid uskumatud (naerab).

Tulekul on Pertelsoni pronksimatš, me kõik närime küüsi, vaatame, tahame Indreku võitu, Eestile medalit. Telepilt näitab Pertelsoni vastast ja seenior ütleb nõnda külma rahuga üle toa: „Kaotab! Näost näha juba, et kaotab!“

Mällu sööbis kasvõi see, kuidas Nool käis ühe juurest teise juurde. Ajakirjandusest oli eelnevalt mulje jäänud, et ta on karm mees! Kui aga näed, kuidas ta räägib oma ala esindajatega. „Aga mida sa üldse ootasid? Tulid siia, tegid oma hooaja parimaga võrreldes natuke nõrgema tulemuse – kõik on väga hästi, sa tegid enda taseme kohta väga hea võistluse, võta rahulikult!“," krutib Albert ajaratast.

Kui Ateenas lõpetas Eesti triatleet debüüdi tubli 21. kohaga, siis neli aastat hiljem Pekingis läks võistlus olümpiaeelse toidumürgituse tõttu nässu. Samal õhtul võitis kettaheitja Gerd Kanter aga kuldmedali ja Albert käis staadionil kaasa elamas.

"Mul oli raske. Need viis päeva, mis pidin pärast enda starti olümpiakülas veetma, oli mu elu kehvemaid aegu. Ma ei tahtnud kedagi näha, mitte kellelegi silma vaadata, midagi rääkida. Sattusin ebamugavasse olukorda paar päeva pärast võistlust, kui Gerd oli massaažilaual ja nägi, kuidas hiilin oma toast välja. Ta kutsus mu aru andma, kuidas läheb ja kuidas võistlus oli! Seda oli kehv teha, sest sa räägid reaalse olümpiavõitjaga! Aga Gerd on nii hea inimene, et tundsin pärast seda jutuajamist ennast paremini," meenutab Albert.

Põhiosa pikast intervjuust Marko Albertiga loe SIIT ja tema arvamusi laste sportimise kohta SIIT!