BAARI MADISE BLOGI | Aru ma ei saa, kust jookseb piir kunsti ja porno vahel? (35)

Torman toast välja värske mäeõhu kätte ja ahmin seda sisse. Ma ei suuda üldse rahulikult olla. Keha põleb. Värisevate kätega ajan endale aspiriini ja ibukaid sisse. Miski ei aita. Täitsa uskumatu, aga lõpp on nüüd küll lähedal. Totaalses hüsteerias, sest ma ei saa aru, kuidas ma pole juba nädal aega  
instasse mitte midagi postitanud.

Tassike kummeliteed ja saan taas pildi ette. Issand, mis ma olen teinud!?Viimasest alasti või ujukatega pildist on möödas SEITSE PÄEVA! Ja ma pole isegi mõelnud uue postituse peale! Appi, kuidas ma tean, et ma veel inimestele meeldin!? Do I still matter?

Taas hakkab pede-paanika mu keha üle võimust võtma. Mul pole mitte midagi üles postitada. Mu jälgijad on mu paksu perset, trussikuid ning Michael Korsi asju näinud rohkem, kui medõde suguhaiguste-kliiniku vastuvõtul. Arhiivis pole ka ühtegi avastamata pärli. Sirvin korduvalt kõik uuesti läbi lootuses, et leian midagi. Ja kohe kuidagi ei soovi korrata sama pildi kasutust. Pole ju originaalne. Appi, mu insta peab veel môned päevad kannatama! Võiks  
siis juba selle ära kustutada. Milleks mulle konto, kui ma ei tööta selle nimel 24/7 - #ma #olen #täielik #dramaqueen!

Ma olen sellest äpist sõltuvuses. Rate, Orkut, isegi Facebook pole mu elus nii palju elevust tekitanud kui Instagram. Kõik inimesed on seal ilusad. Pooled tänu photoshop'ile ja teised tänu päikeseprillidele. Kõige olulisem, et ükski lollus ega rumalus sealt jumalapärast välja ei paistaks. Seda juhul, kui peaksid vigaselt oma postitust kirjeldama. Just sellepärast kontrollin üle kõik sõnad,  
mis lisan. Aeg-ajalt pean leidma kinnitust kuidas oma nimigi õigesti  
kirjutada.

Mu kiindumus instasse on sama kirglik kui EKRE viha muulaste vastu - piiramatu. Ja ma näitan seda sama pühendumusega välja. Igas oma blogi peatükiski olen enda paadunud jälgijatele maininud vähemalt korra oma Instagrami kontot. 

Kui mu Norra koopas ei toimu midagi, mis on umbes 365 päeva aastas, siis püüan vähemalt korra nädalas leida hetke oma elust, mida teistega jagada. Kui olen reisil või kas päike paistab pisutki kirkamalt mu pea kohal, siis on loomulikult  vaja sellega keksida teiste ees oma "võrratust elust".
 
Šampanja on alati pokaalis ehtne, edevad label'id ei ole Egiptusest ostetud ja  
seega julgen neid ohjeldamatult ka reklaamida. Must-valged pildid teevad mind alati ilusamaks ning igal teisel fotol hoian hoolikalt kõhtu sees, et näidata, kui fit ma olen. Või siis olen kaadrit aga oma musklid pingule pumbanud. Üsnagi haiglane, kas pole?

Oot, oot, mu sõltuvus on veelgi hullem. Kui ma Norras oma koopas olen, siis  
mul on liigselt palju vaba aega käes. Mis ma siis teen? Veedan tunde oma riidekapi kallal, et leida mõnus kombo oma kostüümidest, millega pildile jääda. On olnud hetki, kui lihtsalt ostan riideid insta jaoks, ega kannagi neid rohkem. Järgmised kolm tundi lihtsalt pildistan iseennast.  

Kõigepealt püüan leida põneva tausta, siis ideaalse valguse ja nurga ning lõpetuseks leida eriti LOOMULIK poos. Ja nii ma jooksen telefon-kaamerga ringi, selfie-timer kümne sekundi peal. Selle aja jooksul pean stopperi käima panema, saavutama ideaalse poosi ja seisma võimalikult loomulikult.
 
Keskmiselt kulub mul "lihtsate ja spontaansete piltide" peale kaks kuni kolm tundi. Kui soovitud tulemus käes, hakkan löövat pealkirja otsima. Mida sügavamõttelisem tsitaat, seda parem. Olen omaenda kasutajanimest teinud ka isikliku hashtag'i, et mu fännid leiaks mind üles igal sekundil. Ja kirsiks mu kokteilis saavad olema kõik maailma hastag'id. Päev kirjas, like'e tuleb mühinal.

Ainuke vabandus mu vaimselt ebastabiilsele sõltuvusele on see, et minust on veel hullemaid tüüpe tänu kellele tunnen end pisutki normaalsemana. On ju neid, kes iga supi või lilleõie oma story'sse riputavad. Need haiglased enesearmastajad, kes selfie'tavad rohkem, kui kõik Kardashianid kokku. Ja kullakaevajad, kes on oma hinge andnud igale sendile ja reklaamivad absoluutselt kõike, et veidigi mammonat teenida. Instagram on ju kõige mugavam töökoht ever.

Mu lähedased sõbrad on kursis iga mu postitusega. Aga nad ei laigi neid. Nad põhjendavad seda sellega, et tegu oleks justkui insestiga. Ja kui aus olla, ei taha minagi oma sõpru alasti näha, veel vähem takka kiita. Ja ma viskan hundirattaid ja hüppan kui Tom Cruise Oprahi diivanil, kui mõni mainitud bränd minu pildi kommentaarides satub mu postitusele ja otsustab seda jagada endagi lehel. #tähelepanu #vajadus.
 
Olen varem öelnud, et otsest reklaami millelegi-kellelegi ma ei tee, sest ei taha oma hinge maha müüa. Ma ei ole ka just eriline eeskuju, et keegi peaks minu järgi joonduma. Ja mu maitsed ja valikud ei ole just peresõbralikud. Tihti ei kannata need päevavalgustki.

Aga viimasel ajal on insta omanikel veider reinlangilik kompleks küljes ja tsenseerima on hakatud kõike, mis pisutki silma riivab. Ja ma ei saa aru, kust see piir õigupoolest jookseb. Mul on endalgi paar pilti, mida isegi gay-app'id pidasid liiga provokatiivseteks ja blokkisid mu ära, aga instas ripub sama foto vankumatult paigal nagu litsi silikoonrinnad. Ma ei saa aru, kust jookseb piir kunsti ja porno vahel? Või on inimesed lihtsalt nii õelad ja kaded üksteise  
vastu, et saadavad moderaatoritele complain'e.
 
Kõike, mis ei meeldi, ei pea ära keelama. Keerake pilk mujale  ja minge oma eluga edasi. Aga enne, kui lähete, siis vajutage like mõnele minu seksikale pildile.