Roman Baskini ärasaatmineFoto: Teet Malsroos
Inimesed
22. september 2018, 11:45

„Uks on lahti. Sinu jaoks, Roman, on nüüd uks lahti.“

GALERII | Roman Baskin saadeti Lillepaviljonist viimsele teele (48)

Lillepaviljon laupäeva keskpäeval. Millal viimati on see saal olnud inimestest nii tulvil? Kui üldse on kunagi olnud. Täna on. Täna saadetakse siit viimsele teele Roman Baskin – suur näitleja ja lavastaja, kelle loometee ülekohtuselt nii lühikeseks jäi.

Romaniga jumalaga jätma tullakse juba enne keskpäeva. Lõputuna näiv inimkett sammub aeglaselt kinnise sarga poole. Kahel pool sarka põlevad kandelaabritel küünlad. Kummalgi pool kuus. Roman oli vaid 63-aaastane… Leinajate esireas istuvad Romani ema Ita Ever, abikaasa Karin, poeg Alfred ja tütar Mirjam, Eino Baskini tütar Katrin Pärn. Vasakul pool sarka on Romani foto, mille ees põleb küünal.

Üha uued ja uued hüvastijätjad astuvad sarga juurde, jätavad jumalaga Romaniga ja avaldavad kaastunnet lähedastele.

Trio Olav Ehala, Lembit Saarsalu ja Toivo Undi esituses kõlab vaikne muusika.

Pea pool tundi pärast esimeste hüvastijätnutega saab leinajate rivi otsa. Saali tagumise seina juurest rõdule viivalt trepilt, mis musta riidega kaetult mõjub justkui altar, kostub korraga luule. Ülle Kaljuste loeb Juhan Viidingut:

„veereva elu ragin

 kõik ikka igavikku

 puutrepi tuttav nagin

 ma kohtan päkapikku

 männimetsas homme

kell kolmveerand 12

ja meil on kena komme

suudelda teineteist

puude tüved on soojad

soe on päkapikk

kusagil on looja

miski on igavik,“   

Siis saab sõna  Eesti Teatriliidu esimees Ain Lutsepp, kes muuhulgas ütleb: „Nüüd astub Roman sinna, kus lahkunud meistrid teda juba ees ootavad.“

Auvalvesse sarga kõrval asub estoonlaste asemel Eesti Draamateater. 

Leinajate ette astub kultuuriminister Indrek Saar: „Roman, aitäh Sulle,“ alustab Saar. „Aitäh Sinu täiuslikkuse taotlemise eest, millest me oleme kuulnud legende. Meie ühine relvavend Üllar (Saaremäe – JK) armastab Sind meenutades rääkida, kuidas Marko Matvere oli Sinuga tööd tehes arutanud: „Ei tea, kas see Romka on hull või ta tõesti armastab teatrit." Ja kuigi Sa rääkisid korduvalt, et tegelikult tahad teha hoopis filmi, olen ma kindel, et Sa armastasid teatrit. Tingimusteta.“

Klaveri kõrvale asub Nele-Liis Vaiksoo. 

“Vaid see, vaid see on armastus,
miks tuleb ta ja milleks - ei tea ...
Su hing tast järsku linnuks saab
ja kõrgusesse tuul ta viib,”

Kõlab ta esituses Olav Ehala „Vaid see on armastus.“

Taas saab sõnaõiguse luule. Seekord läbi Hilje Mureli tõlgenduse. Lõpuks pisaratega võideldes jätab ta hüvasti: „Armas Roman. Me lähme nüüd elama ja võib-olla kohtume homme.“

Leinajate ette astub Jaanus Rohumaa, kes meenutab, kui tähtis oli Romanile vabaduse mõiste. „Hoiame seda vabadust.“

Taas muusika. Seekord istub klaveri taha Erkki-Sven Tüür. Romani naabrimees Hiiumaal, kes lauljana suurema publiku ees haruharva üles astub.

Täna ta teeb seda.

„Saab surmast elu, elust surm,

saab armust põrm ja põrmust arm.

Pea tuleb aeg ja mina lään,

ma lään, kuid ometigi jään.

Kõik see, mis tõuseb, see ka vaob.

Kõik muutub, midagi ei kao.“

Kõlab viimane salm Vladislav Koržetsi luuletusest, millele ta tänavu kevadel viisistas…

Siis kõlab viimane järelehüüe. Mait Malmstenilt. Kes meenutab Romani eelviimast  lavatööd Draamateatris, „Finaali“, mille Roman lavastas ema Ita Everi juubelilavastusena. „Seal oli üks tegelaskuju, Isa, keda mängis Aleksander Eelmaa, kes istub terve etenduse ajal laval ütleb lõpus vaid kolm sõna: „Uks on lahti.“ Sinu jaoks, Roman, on nüüd uks lahti. Üks kuulus poolakas on kunagi öelnud, et taevas on küll parem kliima, aga põrgus on parem seltskond. Eks sa siis vaata ja vali. Aitäh Sulle, Roman.“         

Nüüd on kõik öeldud, nüüd on minek. Sark kantakse püsti tõusnud ja Romanile viimset austust avaldama tulnud rahva vahelt läbi. Üha valjemalt kostub kõlaritest Beethoveni 7. sümfoonia 2. osa. Mitte juslikult. Sama teost juhatas Roman oma suurejoonelises lavastuses, Federico Fellini „Orkestriproovis“, mis esietendus 2004. aastal Narva Aleksandri kirikus ja kus ta ise, dirigendikepp käes, orkestri ees seisis. Omamoodi tähenduslik või saatuse poolt määratud on seegi, et just täna aasta tagasi esietendus Estonias Rasmus Puuri „Pilvede värvid“ Romani lavastuses…    

Siis on vaikus. Vaid mõned nuuksed. Läbi Lillepaviljoni suurte klaasakende on näha, kuidas sark, saatjaks pilved ja värvilised lehed, autosse kantakse.

Järelhüüdes juba Metsakalmistul enne sarga muldasängitamist märkis režissöör Peeter Simm, et Roman ei mahtunud ühtegi Exceli tabelisse. „Topi teda nii või naa,“ viitas Simm Romani põikpäisusele ja eneseteadlikkusele, aga kindlasti ka tema vabadust ihkavale loojanatuurile, julgusele jääda ikka ja alati iseendaks. Simmi ja Romani tutvus ja sõprus sai alguse 1975. aastal, kui nad olid Arvo Kruusemendi assistendid „Suve“ võtetel.  

Roman Baskin sängitati Everite perekonna hauaplatsile. Romani ema Ita Everi ema Nadežda ja isa Alfredi kõrvale.

Baskin (25.12.1954–13.09.2018) suri pikaajalise raske haiguse tagajärjel 13. septembril.