PERVERTPAAVSTID, osa 8: Bonifatius VIII püstitas endale ausambaid, Johannes XXII muutis pattude andestamise äriks

Bonifatius VIII (1294-1303) ei olnud küll kõige patusem, kuid alandlikkusest ja tagasihoidlikkusest ei saa temagi puhul rääkida. Paljud peavad teda paavstidest koguni üheks halvemaks.

Ta oli endast nii heal arvamusel, et paavstiks saades püstitas ta Rooma linnas iseendale suure hulga monumente.

Veel kuulutas ta, et seksuaalsuhted alaealiste poistega pole patusem tegevus kui käte teineteise vastu hõõrumine. Ta laskis poliitiliste erimeelsuste tõttu teha maatasa Palestrina linna.

Sai endale verivaenlaseks suure kirjaniku Dante, kes mainis paavsti oma “Jumalikus komöödias”, nimetades teda silmakirjalikuks variseriks ja määrates ta kuuluvaks põrgu alamkasti. Paavst oli äärmiselt ebapopulaarne ka Vatikanis ja paljud kardinalid soovisid näha teda surnuna.

Johannes XXII (1316-1334) oli üks hereetikutest paavstide hulgas, mistõttu on üldse selgusetu, kuidas temast üldse paavst sai.

Ta oli väga ebausklik, eitades tõsiasja, et pühameeste hinged võivad olla õndsad enne viimsepäevakohut.

Ta võitles kõigega, mida pidas vaimusõgeduseks, näiteks nõidumise, alkeemia, spiritismiga, kasutades selleks kõiki inkvisitsiooni poolt antud võimalusi.

Ta mõistis hukka vaesuse idealiseerimise, ise aga muutis pattude andestuse äriks – patukahetsuse hind sõltus otseselt patu raskusest.

Põhjused, miks paavst tundis vastikust vaesuse vastu, selgusid alles pärast tema surma: ta jättis endast järele 750 000 floriini, mis oli tollal väga suur summa.

Johannes oli üks ihnsamaid paavste: tema südametunnistusel on ebamääraselt kõrged maksud ja võimu kuritarvitamine, ise aga pidas ta end väga priiskavalt üleval.