Mis plaanid olid Hitleril Eestiga? (174)

Adolf Hitler alustas 22. juunil 1941 operatsiooni Barbarossa, tungides Nõukogude Liitu. Augusti lõpuks oli Natsi-Saksamaa suutnud vallutada suure osa Ida-Euroopast, sealhulgas Balti­maad. Viimase linnana Mandri-Eestis langes Haapsalu 1. septembril ning sama aasta detsembris alguses lahkusid viimased punaväelased Osmussaarelt.

1941. aasta talvel tunduski, et Saksamaast võib saada üks maailma suurimaid impeeriume. Ulatuslikud vallutused tõstatasid aga küsimuse, kuidas kõiki neid alasid poliitiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult valitseda.

Eesti kindralkomissariaat

Vallutatud piirkonnad jagati kaheks põhitsooniks: Ostlandi riigikomissariaat, mis koosnes Ida-Poolast, Balti riikidest, Lääne-Valgevenest ning mõningatest Ida-Preisimaa ja Lääne-Ukraina osadest, ning Ukraina riigikomissariaat, mis koosnes Ukrainast ning mõnest sellega piirnevast Poola ja Valgevene osast.

Mõlemat riigikomissariaati käsitleti natside kolooniana ning need jagati kindla süsteemi alusel alamateks haldusüksusteks. Nii loodigi 5. detsembril endise Eesti riigi alale Eesti kindralkomissariaat, mis kuulus suurema Ostlandi riigikomissariaadi alla.

Eesti kindralkomissariaadi juhiks määrati Karl Siegmund Litzmann (1893–1945). Tegemist oli kindrali pojaga, kes oli Esimeses maailmasõjas kolm korda haavata saanud. Ta tegi armees kiiret karjääri, saades 1945. aasta alguses ohvitseriks.

Enne Eestisse saabumist vahetas perekond Litzmann naise nõudmise peale oma nime Lietzmanniks – Litzmann kõlab eesti keeles halvasti ning oli oht naeru alla sattuda. Pärast Eestist lahkumist 1944. aasta lõpus läks Litzmann valenime all oma õe juurde Schleswig-Holsteini ja suri seal 1945. aasta augustis ebaselgetel asjaoludel.

Suur ja väike plaan

Hitleri idee luua „tuhandeaastane riik“ formuleeris Generalplan Ost (eesti k Generaalplaan Ida), mis koostati aastail 1939–1940. Selles pandi paika plaanid asustada Ida-Euroopa sakslastega ja viimaks liita see otse Kolmanda Riigiga.

Ida generaalplaan koosnes kahest osast. Kleine Planung (eesti k „Väike plaan“) keskendus rohkem lähituleviku praktilisele poliitikale.

Teine osa ehk Grosse Planung (eesti k „Suur plaan“) läks palju kaugemale. See nägi Saksamaa hõivatud aladele ette kaht võimalikku arenguteed. Esimene oli saksastamine ehk germaniseerimine: saksa keele, kultuuri ja identiteedi levitamine selleks sobivate rahvaste seas. Oldi seisukohal, et saksastamiseks sobivad eelkõige Eesti ja Läti, kus natside hinnangul olid inimesed slaavi verest vähem „nakatunud“.

Pikema aja peale sobisid saksasta­miseks ka umbes 35 protsenti ukrainlastest ja 25 protsenti valgevenelastest.

Sakslased ei tahtnud siia tulla

Need, kes saksastamiseks ei sobinud – eelkõige poolakad –, plaaniti küüditada. See pidi tegema ruumi sakslastest või teistest sobivatest tõugudest asunike jaoks. Eesti kindralkomissariaadist taheti välja saata umbes 50% rahvast.

Kalkuleeriti, et inimesed tuleks küüditada Lääne-Siberisse, kus nad hajuksid kohaliku elanikkonna sekka – see pidi ühtlasi vältima rahvusliku identiteedi taastekke kaugemal idas. Samal ajal tahtis Hitler Ida-Euroopasse ümber asustada rohkelt sakslasi. Näiteks juba 1941. aasta juuniks oli Poolas umbes 200 000 ümberasunud sakslast.

Samuti paigutati mitmel pool idas ­ümber hulganisti nn rahvussakslasi (sks k Volksdeutsche) ehk väljaspool Saksamaad elavaid saksa rahvusest isikuid, keda peeti piisavalt sakslaseks.

Hitleri plaan põrkus aga ootamatule takistusele: sakslased ei soovinud ümber asuda. Nad isegi ei tahtnud mõelda sellele, et peavad oma rahuldava elu Saksamaal vahetama uue kodu vastu Ida-­Euroopas.

Unistus puruneb

Sakslased said idarindel rängalt lüüa 1943. aasta juulis-augustis Kurski lahingus. Seejärel ei suutnud nad enam peatada Nõukogude sõjamasinat, mis rühkis halastamatult lääne poole. Viimased­Saksa väed lahkusid Eestimaa pinnalt (Ruhnu saarelt) 15. detsembril 1944. Lõpp oli paratamatu.

Hitler, kellele oli kord allunud peaaegu kogu Euroopa, võis 1945. aasta aprillis kuulda Berliini tänavatel Nõukogude suurtükke tulistamas. 30. aprillil laskis ta ennast maha ja mõni päev hiljem Saksamaa alistus. Hitleri unistus luua „tuhandeaastane Reich“ purunes.

Kui Hitlerit oleks saatnud edu, oleks raske tagajärgi ette kujutada, eriti kui pidada silmas, millise kaose ta jõudis enne lüüasaamist tekitada.