AUDIS! Kui pall kukub auti, peab joonekohtunik käed laiali ajama ja ütlema „Out!“. Lisaks tuleb pukikohtunikuga hoida silmsidet.Foto: Tiina Kõrtsini
Spordivaria
25. september 2018, 00:05

Sulgpalli EMile kohtunikuks? Kui just Serena Williams ei mängi, on see imelihtne!

Septembrikuu esimesel poolel korraldati Kalevi spordihallis kõigi aegade suurim Eestis peetud sulgpalliturniir, Euroopa juunioride meistrivõistlused. Kümmekond päeva enne võistlust leidsin Facebooki grupist „Sulgpall“ südantlõhestava üleskutse tulla joonekohtunikuks, kellest oli terav puudus. Mõeldud, tehtud!

Mis sellest, et viimati „istusin joonel“ oma 25, võib-olla 28 aastat tagasi, mil veel tõsiselt trenni tegin ja võistlesin, alas rohkem sees olin. Edasised kontaktid on jäänud ajakirjanikutöö ja kohatise harrastaja tasemele. Aga ega mäng vahepealse ajaga muutunud ole – jooned on samal kohal ja pall lendab samamoodi.

„Ära karda, kui mängija ei ole rahul.“

Kohe tuleb peale Serena Williamsi kohtunikuskandaal USA lahtiste tennisefinaalis. Ajalugu teab sedagi, et Serena on joonekohtuniku korralikult läbi võtnud. Löön sulgpalliliidu kodulehelt lahti lehekülje „Joonekohtuniku meelespea“ ja leian sealt soovitusi:

„Pärast otsuse tegemist ära kunagi vaata mängijale otsa, see ainult ärritab teda.“

„Ära karda, kui keegi mängijatest ei ole sinu otsusega rahul. Sellised probleemid lahendab alati pukikohtunik.“

Lisaks on kirjas, et pidevalt tuleb hoida silmsidet pukikohtunikuga ja veenduda, et too on joonekohtuniku otsust märganud. Veel palju muudki, aga ei midagi liiga keerulist ja panen end paariks vahetuseks kirja.

Huvitav on see, et esimese võistluspäeva hommikul Kalevi halli uksest sisse astudes ei teki mitte mingisugustki värinat ega erutust. Minuga samale väljakule tuleb joonekohtunikuks näiteks ka Eesti kauaaegse parima meessulgpalluri Raul Musta ema Virge Must, kes aastaid tagasi jõudis selle ala juurde just tänu pojale.

Väike instruktsioon, ja oleme võistluseks valmis. „Esimese mängu alguseks tuleb ikka väike värin sisse, aga see läheb kiirelt üle,“ ütleb Must. Minul pole endiselt mingit värinat.

EM algab võistkonnaturniiriga ning meie väljakul peavad oma matši – see koosneb viiest üksikmängust – Iirimaa ja Sloveenia. Tennise ja võrkpalli suurturniiridel on asi lihtsamaks tehtud, „kullisilm“ aitab. Siin Tallinnas pole sul mingit tehnoloogiat abiks, pead olema ise üks kullisilm – tean varasemast, et kui korralikult keskenduda, on see täiesti võimalik.

Ideaalkujutelm puruneb kohe

Minu ideaalkujutelm, et kui on tegemist tiitlivõistlusega, siis saavad kõik piirid korralikult kaetud – puruneb koheselt. Esimese päeva hommikul aetakse ühel väljakul läbi kolme joonekohtunikuga – paras oleks kaks korda suurem mehitatus –, kellest kaks tükki jälgivad korraga poolt piki- ja üht tagumist piiri ning kolmas tervet ülejäävat pikipiiri. Väljaku pikkus on üle 13 meetri, lisaks istub kohtunik tagumisest nurgast umbes poolteise meetri kaugusel.

Kui nüüd pall sinna sinust rohkem kui kümne meetri kaugusele maandub, siis, andke andeks, jääb see tõelise millimeetrite mängu korral natuke kaugeks. Teine teema on selles, et ideaalne oleks täpselt otse joont vaadata – kui aga pead kaht joont korraga jälgima, näed üht – tagumist joont – paratamatult nurga alt. Siinkohal toetavad teravaid kullisilmi ka mängijakogemused – kui oled piisavalt palju näinud, kuidas pall lendab ja kukub.

Kohtunikutöös on tähtsaim keskendumine. Foto: Tiina Kõrtsini

Matši alustatakse noormeeste üksikmänguga. Liiga „teravat“ olukorda – ehk kas pall maandus täpselt piirile või mõni millimeeter väljapoole – „minu“ joontel ei tekigi. Iiri poiss võidab ja viib oma võistkonna juhtima.

Järgnevas neidude mängus tekib esimest korda olukord, kus on raske otsustada. Aga seda tuleb teha hetkega. Kolmas võimalus on näidata, et sa ei näinud, kuid see on kohtunikutöös halvim variant. Igatahes tundub, et pall maandub minust tosin meetrit eemal ikkagi napilt audis ja nõnda ka näitan koos ütlusega „out“. Kahju kannatanud iirlanna hüppab korraks kergelt õhku, aga ei protesti.

Matši lõpetanud paarismängudes läheb samuti ainult üks pall päris „teravaks“ ja kokkuvõttes võin oma esimest päeva hinnata vägagi rahulikuks.

Teine päev on tihedam

Mõni päev hiljem teen teise vahetuse juba individuaalturniiri aegu. Esmalt läheb kaks tšehhitari omavahel karvupidi kokku. Ning siin on joonekohtunikel hoopis rohkem tööd kui mõni päev tagasi. Erinevalt tennisest, kus pall pidevalt maha põrkab, langeb sulgpall väljakule harva, aga kui mängija laseb sel kukkuda lootuses, et läheb auti, või lihtsalt ei jõua pallile järele, peab kohtunik valmis olema.

Kokkuvõttes on see päev tihedam, aga ei midagi kontimurdvat. Ainult Bulgaaria meespaar pööritab ühe otsuse peale silmi, aga sel korral näen 100% täpselt, et vastaste löödud pall puudutab nende joone ära – tõsi, napilt. Lisaks noogutab pukikohtunik minu otsuse peale heakskiitvalt.

Ka väljaku kuivatamine ja puhastamine kuuluvad joonekohtuniku tööülesannete juurde. Foto: Tiina Kõrtsini

Kokku kaheksa mängu kohtumõistmist ja ükski olukord ei jää kripeldama. Erinevad pukikohtunikud ei muuda kordagi minu otsust – näiteks ühe Londonist kohale sõitnud ja samal väljakul tegutsenud hindust kolleegi paari otsusega seda tehakse.

Eesti Sulgpalliliidu peasekretär Renna Unt ütleb kokkuvõtteks, et tegemist oli heas mõttes rahuliku ja soliidse võistlusega, kus mängijad ei laamendanud, hoiatuskaarte ei jagatud ning peakohtunikule esitati ainult mõni üksik kaebus. Mis muud, kui annan teada, et olen valmis ka jaanuaris peetaval täiskasvanute maailma edetabeliturniiril korraldajatele appi minema!

Sulgpallikohtunikud töötavad palgata

Sulgpallikohtuniku amet pole neile, kes tahavad iga liigutusega teenida. Palka selle töö eest ei saa, enamasti tuleb endal välja käia ka kohalesõiduraha ning vaid võistlusaegne toit ja majutus on korraldajate poolt. See käib nii puki- kui ka joonekohtunike kohta.

„Kohtunikutöö on idee poolest vabatahtlik. Sellega tegelevad inimesed, kellele see väga meeldib, see annab võimaluse tippsulgpallist vahetult osa saada. On räägitud, et võib-olla tulevikus minnakse ka elukutseliste teed,“ ütleb Eesti sulgpalliliidu peasekretär ja ise kohtunikuna tegutsev Renna Unt.

Ta on Eestis üks viiest rahvusvahelise tunnustuse saanud kohtunikust, olles koos Artjom Arno ja Katrin Aruga Euroopa alaliidu litsentsiga. Maailma sulgpalliliidu eksami on ära teinud Iiris Metspalu ja Artur Zalužnõi. Tippturniiridele lubatakse ainult rahvusvahelise kategooria õigusemõistjaid.

Tallinna EMil mõistis õigust 25 puki- (neist enamus välismaalt) ja 60 joonekohtunikku (7 inimest välismaalt). Vabatahtlikke, kelle roll võistluse ladusas korraldamises oli hindamatu, tuli kokku 130. Tähtsaim: külalised jäid Eesti pealinnas rahule.