Vigala Sassi hea sõber ravitseja Rutt: kannan siiani tema kingitud sõrmust (15)
„Sassiga kohtusime Põlvas nõidade laadal. Tal ei olnud naistesse väga usku, aga kui me kohtusime, saime väga hästi läbi. Olin siis 35aastane ja tema kingitud sõrmus on mul ikka sõrmes. Ta ütles, et kingib mulle silma, millega eluaeg käia. Nüüd on sõrmus kulunud, kuid kannan seda ikka – see on Sassi mälestus.“
Ka Lainega tutvus Rutt ühel nõidade koosviibimisel. „Meil oli palju arutada. Sain tema juures käia, sest vahemaa oli pikk, aga suhtlesime telefonis palju ja andsime teineteisele nõu. Laine oli lõpus päris hädas, helistas ja mina aitasin teda.“ Muide, Vigala Sassi maokasvaja avastas just Rutt. „Sass ütles seepeale, et kui sa nüüd valesti ütled, kustutan ma su oma nimekirjast ära. Siis hakkasid tal vaevad pihta, ta käis Moskvas ja seal diagnoos ka kinnitati.“
Tervenemise üks kindel osa on inimese usk paranemisse. Paistab, et tänapäeva ravitsejad suudavad inimesi rohkem uskuma panna kui diplomeeritud arstid. Ja sellest on kahju.