ÕHTULEHE ÜMARLAUD | Eesti jalgpalli sportlikul tasemel on tugev köha ja nohu, lisaks kerge palavik (6)

1. Eesti Korvpalliliit esitles eelmisel nädalal oma masterplaani. Kas ka meie jalgpall vajaks masterplaani?

KJ: Jah, aga esialgu seda ei juhtu. Või noh, meil ju on oma "masterplaan", mille järgi meie vutti juba aastaid juhitakse. Ja sellel on nii pooldajaid kui ka vastaseid. Enne 2020. aastat ei tundu selles valdkonnas ka midagi muutuvat, seega ei jäägi meil midagi muud üle, kui solidaarsusmehhanisme ja muid toredaid leiutisi pealt vaadata ning neile tagantjärele hinnangut anda,

Isiklikult ei leia ma, et kohalikus liigas mängijatele kunstlikult palga maksmine neid kuidagi paremaks teeks. Jah, ideaalmaailmas võiks see aidata 21aastasel noorel jalgpalli juurde jääda, kuid olgem ausad. Selleks, et maailmas läbi lüüa, peaks selles vanuses juba Eestis ustega paugutama ning kõiki ahhetama panema.

Ideaalne näide on Tartu Ülikoolis korvpallisatsis tänavu mängiv 18aastane leedulane Arnas Velicka, kes tõmbab Maarjamaal koti pähe enamikele pallipõrgatajatele, aga kodumaal ei saa Žalgirises jalga ukse vahelegi.

Fakt, et mängija ühel hetkel palka hakkab saama ei tee teda järsku profiks. Pigem toob see isegi lati alla, sest mehed saavad kergema vaevaga raha peale. Ma ei väida, et inimesed ei peaks oma töö eest palka saama, aga kogu austuse juures kõikidele palluritele: kui sa pole 25aastaselt suutnud Eesti profiklubides kanda kinnitada, siis pole mõtet sulle ka meistriliiga 9. koha satsis palka maksta. See raha tuleks suunata kusagile mujale.

Muidu liigume vutis samas suunas nagu kossus, kus iga aasta toimub samade mängijate ülemaksmine ning lõpuks saab kutt ikka raha peale, sest keegi peab ju pingil istuma. Ainus erinevus on, et jalgpallis ei pane see klubidele maksahoopi, kuna UEFA rahakott jagab sajalisi nagu üks partei kunagi kartuleid ja küttepuid.

KT: Peab tunnistama, et nn masterplaan on jalgpalliliidul vist valmis. Alaliidu juht on tulevikukava igas väljaandes põhjalikult selgitanud ja igal juhul ei saa Asula tänaval töötavaid inimesi plaani puudumises süüdistada. Iseasi, kas see plaan ka toimib. Täna on peamine eesmärk Eesti meistriliiga taset tõsta, mis peaks iseenesest õige suund olema. Solidaarsusmehanismi abil püütakse tekitada professionaalsemat keskkonda igasse Eesti mõistes tippklubisse, mis omakorda võiks anda lisamotivatsiooni noortele. Tore. Loogiline. Proovime! Keskkooli lõpetavaid talente tuleb kuidagi ala juures hoida.

Kurvemaks läheb meel aga siis, kui vaatad kalendrisse ja näed, et peagi algab aasta 2019. Ilusatest plaanidest ja Eesti jalgpalli vägevast tulevikust rääkisid samad inimesed ka aastakümnete eest. Mis peaks tekitama usku, et praegune masterplaan meid päriselt edasi viiks? Tõsi, areng ju toimub, aga paistab, et tunduvalt aeglasemalt kui ülejäänud Euroopas.

Tulevikku vaatav plaan saab alata ainult püramiidi kõige madalamast osast, rohujuure juurest. Kas alaliidu juhid saavad käsi südamel öelda, et on teinud kõik endast oleneva noortetreenerite taseme tõstmiseks? Kas tõesti ei ole tekkinud võimalust teha eelarvet nii, et Eestis oleks 2019. aastaks vähemalt kümmekond täismõõtmetes sisehalli? Algaval talvel lähevad paljud poisid ja tüdrukud nii Tallinnas kui ka väiksemates paikades jalgpallitrenni, mis toimub korvpallisaalis. Muidugi saab ka seal areneda, aga laias laastus toimub võimlas vaid jalgpalli imiteerimine. Kui päris mänguks läheb, tuleb jälle ümber õppida. Kevadel saab parketist uuesti muru. 

Noorematele mängijatele mõeldud solidaarsusmehanismi võiks tegelikult laiendada ka treeneritele. Kui igasse meistri- ja esiliiga tiimi õnnestuks tekitada rohkem täiskohaga noortetreenereid, kes oma töö eest ka väärilist tasu saavad, näiks tulevikus toimuv potentsiaalne arenguhüpe veidi reaalsem.

SK: Kuulus masterplaan ehk solidaarsusmehhanism on ju saabumas. Kõigest poolteist aastat veel ja Eesti jalgpalliliit hakkab toetama satse, kes Euroopasse ei pääse. Noored peaks rohkem jalgpalli juurde jääma ja seeläbi peaks tõusma klubijalgpalli tase ja nii kogu Eesti jalgpalli tase.

Noormängijatele on stipendiumeid juba jagatud, nii et tegelikult asi on juba töös, aga väga huvitav, mis sellest järgmisest etapist saab, sest olgem ausad, sellest on räägitud juba paar-kolm aastat ja ikka veel pole aeg käes. Vutihuvilised ootavad ja viskavad monstrumsõna "solidaarsusmehhanism" üle juba nalja. Haip on üsna suur olnud, mis tähendab seda, et kui asi ei õnnestu, on hagijad jalkaliidu ukse taga ja nõuavad vastuseid. 

2. Kui heaks üldse hindad Eesti vuti tervist, nii klubi kui ka koondise tasandil?

SK: Väga tahaks öelda, et kõik on hästi, aga ei ole ju - võta ükskõik, mis mõõdupuu. Olgu selleks meie klubid eurosarjades või Eesti A-koondis või noortekoondised. Siin polegi midagi suurt jahuda, kaotus on kõige tavalisem mänguskoor ja nii on. Korvpallis paistab vähemalt järelkasv hea - st võidetakse vastaseid! -, aga jalgpallis pole sedagi.

Noortekoondistel on tänavu 28 mängust kõigest kolm võitu ja see on masendav. Ja kuigi A-koondis kaotas kaks korda endast tugevamale vastasele (Soome ja Kreeka) vaid 0:1 (mis ju vanade standardite järgi pole kõige hullem), siis kõige muserdavam ongi lootusetus. Et me ei suuda luua korralikke rünnakuid ega lüüa väravaid ega kasvatada noori, kes pauguga koondiseukse maha lööksid. 

KJ: Nigelaks. Aga siin pole midagi ka suures plaanis teha. Müts maha kõikidele inimestele, kes jalgpalli raha sisse pumpavad ning sinna oma aega panustavad. Ka minu jaoks on tegemist spordiarmastusega number üks, kuid ärimehena ei peaks ma sinna investeerimist lihtsalt mõistlikuks.

Miks? Sest isegi Eesti riigi eelarvega pole suures vutis midagi ära teha. Need summad on lihtsalt nii kolossaalsed, et enamik ei suuda neid isegi hoomata. Õnneks majandab jalgpall ennast ise UEFA kaudu, ning Eesti riik sinna raha liigselt ei kühvelda (erandina 5 miljonit väikese staadioni jaoks). Vastasel juhul soovitaks küll seda mammonat mujale suunata ning teisi alasid eelistada.

Jah, jalgpalli ei tasu oma populaarsuse tõttu hüljata, kuid mingit läbilööki või edulugu loota tundub ülimalt naiivne.

Kui rääkida klubidest, siis ainsaks võimaluseks Euroopas läbi löömiseks on kas a) üks superklubi või b) välismängijate limiidi kaotamine. Koondise osas tuleks ehk aktsepteerida fakti, et me oleme väikeriik ning rõhuda (taas) mängu koledamale osale ehk kaitsmisele ning standardolukordadele. See pole küll (enamasti) ilus jalgpall, kuid suvaline Piiroja peavärav ületas omal ajal kõik negatiivsed emotsioonid.

KT: Seda on võimalik mitme nurga alt vaadata. Kui mõelda, kui palju noori trennis käib ja sporti teeb, siis pigem ollakse õigel kursil. Ka üha rohkem tüdrukuid leiab tee ala juurde. Noortesport on terve ja toimiva ühiskonna üheks aluseks. Kehakultuuri laiema väärtustamise vallas teeb jalgpall minu arvates head tööd.

Kui mõelda sportlikule tasemele, siis on jalgpallil tugev köha ja nohu, lisaks väiksemat sorti palavik. Nagu enne ütlesin, näen suurimat probleemi püramiidi jalamil. Noortetreenerid ei saa Eestis endiselt väärilist palka, mille tõttu pole neil ka aega ega motivatsiooni end pidevalt edasi arendada. Kui siia lisada sisehallide puudumine ja üldised treeningtingimused, siis saabki kokku üsna kehva tervisega tippjalgpalli. Paljud noored tahavad ja pingutavad, et kuskile jõuda, aga keskkooli lõpus jõuab reaalsustaju kohale ja minnakse tööle. Tegelikult pakub Euroopa jalgpall ju ulmeliste palkadega töökohti, kuid meie noored tunnevad, et nad ei suuda tippudega konkureerida. Põhjus lihtne: treenitud on vähe ja valesti.

Koondistest rääkides jõuab välja samasse kohta. Ma ei kahtle, et Karel Voolaid ja Martin Reim panevad enda arvates kokku parimaid koosseise ja püüavad maksimaalset tulemust, aga meie dream team ongi selline, nagu ta on. Heal päeval oleks ju Kreeka ja Soome vastu viigi või 1:0 võidu välja võidelnud, aga seekord sattusid olema keskmised päevad. Kui noorena ei saa teha kvaliteetset tööd, siis ongi raske Kreekale ja Soomele vastu saada. Kõik klapib.

Mõne aasta eest ütles alaliidu juht: "Kirjeldame Eesti jalgpalli edukuse valemit selle kaudu, et peame olema füüsiliselt tugevad ja distsiplineeritud nagu skandinaavlased, loomingulised nagu slaavlased ja targad nagu eestlased." Mulle meeldis see mõte, aga viimasel ajal tahaksin siia lisada "...ja peast pöörased nagu Piiroja!" Just sergeipareikolikust ja raiopiirojalikust hullumeelsest võidunäljast ja võitlushimust jääb puudu. Ka siin on koondise peareeneril raske midagi parandada, sest ega heas vormis kalameest vist ikkagi valikmängudele ei kutsu.

Tarmo Kink nimetas meie rahvusesindust viieliste koondiseks. Isegi teame, et viied olid koolis head hinded, aga tegelikult said kõige kihvtimate ja meeldejäävamate tükkidega hakkama hoopis need, kelle käitumine oli mitterahuldav. Mitte, et nad südames pahad poisid oleks olnud, aga lihtsalt sisemist põlemist jagus veidi rohkem. Just need kutid on Eesti jalgpallisüsteemist kaduma läinud. Mäletan oma noorusajast nii mõndagi heas mõttes zlatanilikku mängijat, kes oli eluga pahuksis, aga jalgpalli tagus imeliselt ja ereda leegiga. Neid poisse spordi juures hoida ei õnnestunud. 

Peaaegu 2012. aasta EM-finaalturniirile jõudnud koondises oli kõvasti x-faktorit, kuid täna on seda palju vähem. Heas mõttes hulle talente tuleb kuidagi ala juures hoida, koondistesse kutsuda ja neist maksimum välja pigistada. Jalgpall on meelelahutus ja rahvas tahab näha head sõud!

3. Mida peaks sinu hinnangul esmajärjekorras tegema, et Eesti jalgpalli tase tõuseks?

KT: Panna veel rohkem rõhku treenerite koolitamisele, treenerite tasustamisele ja sisehallide rajamisele. Miks? Vaata eelmisi küsimusi.

SK: Kogu noortesüsteemi peab üle vaatama. Oleme nüüd juba üle 25 aasta jalgpallipüramiidi ehitanud, aga kui palju on meil tulnud pallureid, kes suudaks kuskil Norra või Poola liigades (mis Euroopa keskmikud) näiteks lüüa üle 10 värava hooajal? Eriti ei ole. Taasiseseisvunud Eesti koondise väravaküttide edetabelis hoiab 10.-11. kohta keskkaitsja Raio Piiroja kaheksa tabamusega. Vaid 17 mängijat on löönud koondises üle 5 värava. Vähe.

Infrastruktuur, treenerite palgad, treenerite tase - kõik tuleb üle vaadata, sest ilmselgelt on kuskil midagi nihu. Kindlasti me oleme 25 aastaga paremaks saanud ja jalgpall on arenenud jnejne, aga suurem probleem on see, et teised arenevad kiiremini ja meie jääme maha. 

KJ: Lubama noortele trennis vabadust, mitte sundida neid vedurina mööda rööpaid jooksma. Jah, distsipliin peab olema paigas, kuid samuti tuleb jätta ruumi improvisatsiooniks. Õpetada, et eksimine okei ning tulebki proovida ja proovida ja peaga vastu seina joosta, kuni sein murdub.

Mõistagi toovad korduvad ebaõnnestumised kaasa ka kriitikatulva, kuid kes sellele vastu ei pea, see ei löögi tippjalgpallis läbi. Sport on karm ning iga aasta põlevad tuhanded pallurid üle maailma läbi. Ainult paksu naha ja ränga tööga on võimalik siit kusagile jõuda.