Viienda Uhhuduuri seljatanud Priit Kuusk: kulmu kinni õmmelnud medõde kiitis mu ilusaid silmi (50)

Lõuna-Ameerika künklikel teedel vändates olid ratturid hargnenud, kui mööduv autojuht kõige ees sõitnud uhhuduurlased Hannes Hanso, Tanel Rütmani ja Kristjan Prii kinni peatas. „Vehkis kätega ja ütles, et on juhtunud accident (õnnetus ingl k. – H. L),“ selgitab Kristjan. „Me rohkem temast aru ei saanud, aga mõistsime, et vist on midagi tõsist,“ lisab ta. Kristjan haaras kaasa esmaabipaki, sõitis mehega jupp maad tagasi, jättes Hannese ja Taniili (Taneli hüüdnimi – H. L) rattaid valvama.

Ratturid kinni peatanud juht sõidutas Kristjani murul istuva Priit Kuuseni – viimasel oli kulm lõhki ja verine, samal ajal pahandas ta Liivo Niglasega, et too ei taibanud kohe filmima hakata. „Ütleme nii, et kohalik mees reageeris ehk üle, aga kui keegi ikka suure hooga vastu asfalti kukub, tasub ehk tõesti kontrollida,“ leiab Kristjan. „Eks Wend (Priit Kuuse hüüdnimi – H. L) ongi eetris endiselt ilus suuresti tänu sellele, et ta sai õigel ajal abi,“ naerab ta.

Kontrollitud kukkumisega viis õmblust

„Mis seal ikka juhtus – kukkusin! Aga see oli kontrollitud kukkumine,“ muheleb Priit õnnetust meenutades. „Ma olen ikkagi kehv jalgrattur ja ei oska ratast keerulistes olukordades talitseda. Ratastele mõeldud osa teest oli väga kitsas – kõige rohkem 50 sentimeetrit lai,“ selgitab ta. Sõidu ajal tuhises ratturitest mööda palju raskeveokeid, mis tegi sõitmise ärevaks. „Tee oli mudane ja auklik, mis tähendas, et pidid vahepeal korraks põikama sõiduteele ja ühtlasi ka veenduma, et veokiga pihta ei saa,“ kirjeldab Priit kitsikust. „Üritasingi siis korraks keerata autoteele, mis oli 15 sentimeetrit kõrgemal. Esimene ratas läks ilusti, aga tagumine libises muda sees ja nii ma korraliku kukerpalli tegingi,“ räägib Priit. „Autojuht, kes meid aitas, oli muidugi fantastiline mees ja samuti pühendunud rattur. Näitas meile pärast pilte, kuidas ta maanteerattaga sõidab,“ kiidab Priit möödujat. Õnnetus lõppes Priidule komplimendiga. „Kui medõde kulmu viie õmblusega kokku tõmbas, ütles ta, et mul on väga ilusad silmad!“ praalib ta.

See aga pole kaugeltki ainuke seiklus, mis ratturitel on reisidel ette tulnud. Boliivias jäid seiklejad lumevangi – olgugi et alles eelmisel päeval lubas ilm õues T-särgi väel käia. „Lükkasime hommikul aknalt kardinad eest ja lumi oli maha tulnud. See oli ikka päris nilbe päev,“ meenutab Priit. „Saime aru, et sellise ilmaga pikalt ei sõida ja peatusime kaevurilinnas Pulacayos. Arvasime, et lumi sulab järgmiseks päevaks ära, aga tegelikult jäime lumevangi,“ selgitab ta. Kunagi kümneid tuhandeid kaevureid majutav linn on praeguseks kokku kuivanud paarisaja elanikuni. „Nii polnud keeruline ööbimiseks maja leida,“ naerab Kristjan. „Majadel on muidugi klaasid ühekordsed ja kütet ei ole – selle asemel oli hotellis kümme vatitekki.“

„Kaevurilinnakut meenutades tahaksin teile, kallid uhhuduurlased, öelda ühte asja,“ hurjutab Priit reisikaaslasi. „Kui Liivo filmis, siis mina alati jälgisin, et keegi tema ratta järele tooks, aga kui mina filmisin, siis kurat, teie unustasite mu täitsa ära!“ kirub ta. „Olin täiesti läbi külmunud, aga teil oli ainult mina-mina-mina!“

70 kilomeetrit kastiautos loksumist

Ratastega mägedes lugematuid kordi tõusnud ja laskunud ratturid on kaugusesse ulatuva lookleva tee tõusunurga ja pikkuse hindamisel juba küllaltki enesekindlad. „Mõõdad silmaga. Selle tõusu puhul arvasime, et palju seda ikka on – 15 kilomeetrit ehk?“ selgitab Kristjan. See tundus liiga palju, sest meestel oli juba pikk päev seljataga. Nii pakuti välja, et võiks hoopis hääletada. „Hääletasime ennast ühe tinamaaki vedava kastiauto peale, millest ma arvan, et saime kõik permanentse tervisekahjustuse,“ naerab Kristjan. „Nii palju tinatolmu, nagu meie seal autokastis viis tundi sisse hingasime, pole vist keegi varem hinganud,“ naljatab ta. Auto kastis ülesmäkke loksudes said mehed aru, et tõusu pikkusega polnud nad kaugeltki täppi pannud. „See oli nii ropult pikk, et me istusime seal kastis ja oigasime. Tõusu oli tegelikult 70 kilomeetrit. Me oleks sinna mäe otsa ratastega ära surnud,“ usub Kristjan.

Reisi kõige rängemad vigastused tulid aga hoopis kihulastelt. Ühel õhtul tekkis Taniilil ehk Tanel Rütmanil ja Mart Kuusel mõte teha ise sauna. Varemgi käepärastest asjadest sauna ehitanud meestele tundus see eriti hea mõte, sest seljataga oli 50 kilomeetrit laskumist ja peas kummitas mõte, et järgmisel päeval ootab neid sama palju tõusu. „Tõime külast külmad õlled. Mis saaks veel parem olla?“ küsib Priit retooriliselt. „Asja varjukülg oli see, et just seal laagris saime suve kõige rängemad vigastused,“ selgitab Kristjan. Nimelt langesid ratturid kihulaste masside rünnaku alla, mille tulemusena jäid neile armid, mis tänagi mõne jäsemetel näha on. „Idüll muutus õudusunenäoks!“ tõdeb Kristjan.

Mi Amigo, Priit Kuusk!

Priit Kuuse eredamaid emotsioone Uhhuduuri viimaselt retkelt oli laager Argentinas ühe mägijärve ääres. „Mõnusalt karge läbipaistev vesi, puudesalu, hea seltskond, lõke, isetehtud söök ja vein,“ kirjeldab Priit puhkehetke. „Muide, minu liitrise paki valget veini astus keegi tanksaapaga puruks ja omaks pole seda siiani keegi võtnud!“ viitab ta süüd salgavatele reisikaaslastele. Uhhuduuri puhkeõhtul mägijärve äärses laagris liitus nende seltskonnaga kaks argentiinlasest vanderselli Gaston ja Cesar. „Noored mehed hääletasid mööda Lõuna-Ameerikat ringi, käisid väga paljudes riikides,“ kiidab Priit. Nii jagus paljurännanud meestel juttu, mida ei takistanud ka keelebarjäär. „Õhtu lõpuks tõusis üks meestest püsti ja pani mulle kaela amuleti – Argentinas levinud metskuldikihva – ja ütles: „Mi amigo!“,“ meenutab Priit heldinult. „Ootan neid nüüd külla.“

***

Ette on tulnud eluohtlikke seiku

Rattaretkelt ümber maailma on rännumehed kaasa saanud hulgi lõbusaid lugusid, ent viie reisi jooksul on ette tulnud seikasid, mis on suured mehed elu pärast kartma pannud. „Vahel saad oma vitsad ja mõistad, et loodusega ei mässata,“ selgitab Priit.

Esimesel Uhhuduuril läbisid ratturid Himaalaja mäestikku ajal, kui piirkonda kimbutas nädalatepikkune hoovihmaperiood. „Kogu autoliiklus oli seal mitmesaja kilomeetri ulatuses välja surnud. Mõnes kohas praktiliselt teed polnudki, oli vaid kallak, millel kõrgusid tankisuurused kivid. Tassisime rattaid seljas ja jooksime kivide eest ära,“ selgitab Priit, kuidas seltskond rändureid pidi põiklema paduvihmast veerema läinud kivide eest.

„Sain ühe kiviga vastu jalga nii, et hirm elu pärast tõi kerge pisara silma. Õnneks vihma sadas ja keegi ei näinud,“ tunnistab Priit ausalt. End paduka eest varjates olid mehed kapuutsid pähe tõmmanud, aga nii ei kuulnud nad nende poole tuhisevaid kive. „Õnneks tulid kivid maapõrkest ja ei tulnud vastu pead, vaid vastu jalgu, aga see pauk, mis ma vastu pahkluud sain, see niitis mu plaks! sadulast maha,“ selgitab rännumees. Väidetavalt olla viis päeva enne uhhuduurlaste sinna jõudmist samas kohas surma saanud üks Belgia abielupaar. „See oli ikka päris karm tunne,“ möönab Priit.

Punase mere ääres Jeemenis sai Mart sutsaka mürgiselt merelimukalt, mida nimetatakse siniseks ingliks. See paari sentimeetri pikkune mürgine limukas on nõnda jube elukas, et suudab nahka panna 30meetriste kombitsatega mürgise meduusi. „See oli šokeeriv vaatepilt näha, kuidas Mart tuli veest välja, kukkus pikali ja valust hambaid krigistas,“ mäletab Priit. Rändurid olid aga pärapõrgus, kus lähim abi asus 200 kilomeetri kaugusel. „Mardil oli tunne, et ta sureb ära. Ta ei saanud öö otsa magada, sest jalg oleks nagu tules. Näpuotsaga puudutades pistis ta kohe valust röökima. Ütles, et nagu torkaks kuumade raudoradega,“ kirjeldab Priit. Tsivilisatsioonist eemal polnud meestel muud võimalust kui oodata, aga õnneks mürk kaugemale ei kandunud ja jalg näitas peagi paranemise märke.

Uhhuduuri neljandal etapil Aafrikat läbides väntasid ratturid 40kraadise kuumuse käes nii, et päike paistis lagipähe. „Õhtu lõpuks oli nii, et kui sadulast maha tulid, hoidsid veel lenksust kinni ja hingasid sügavalt, et virvendamine ära läheks,“ muljetab Priit. Õhtu saabumine tõi hoopiski uued mured, sest 40kraadine leitsak kukkus ööseks viie soojakraadi peale. „Mina, tark mees, muidugi läksin Aafrikasse ilma magamiskotita. Ikkagi Aafrika!“ tunnistab Priit ettenägematust. „Kurat, neli ööd külmetasin nii, et panin kõik selga, mis mul oli. Keerasin ennast termokiledesse ja ikka magada ei saanud. Esimesse linna jõudes ostsin endale suure vildist teki ja keerasin ennast selle sisse rulli nagu viiner!“