Kersti Kaljulaid ÜRO peaassambleelFoto: AFP/Scanpix
Eesti uudised
26. september 2018, 18:31

Kaljulaid teatas ÜROs, et temast saab laste ja naiste heaoluga tegeleva liikumise juht (59)

President Kersti Kaljulaid teatas kolmapäeval New Yorgis ÜRO peaassambleel peetud kõnes, et temast saab kaheks aastaks liikumise Every Woman, Ewery Child (EWEC) kõrgetasemelise juhtrühma kaasesimees.

"Viimase aja soolise võrdõiguslikkuse liikumised, näiteks HeForShe, on käinud maha pika tee soopõhise ja seksuaalse vägivalla vastu võitlemisel. Sugude võrdsus paikneb inimõiguste keskmes. Seda silmas pidades teeb Eesti aktiivselt tööd naiste olukorra komisjonis. Mul oli hea meel võtta vastu peasekretär Guterresi kutse asuda järgmiseks kaheks aastaks kaasesimeheks liikumise Every Woman Every Child (EWEC) kõrgetasemelises juhtrühmas," ütles Kaljulaid oma kõnes.

EWEC on 2010. aastal Ban Ki-mooni poolt ellu kutsutud liikumine, mille lõppeesmärgiks on panna piir naiste, laste ja noorukite suremusele, mida saaks vältida. EWEC ise tegeleb esmajoones probleemide püstitamise ja rõhutamisega selliselt, et need jõuaksid otsustajateni.

Lisaks rääkis Kaljulaid oma kõnes Eesti kandideerimisest ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale perioodiks 2020-2021. Ta sõnas, et väikestel riikidel pole aega seada väikseid eesmärke ning Eesti eesmärgiks oleks muude küsimuste kõrval tuua julgeolekunõukogusse teemad, mis puudutavad digitaalvaldkonda - näiteks küberohud.

Avaldame presidendi kõne ka täies mahus: 

"Proua president, härra peasekretär, ekstsellentsid, daamid ja härrad,

kümme päeva tagasi olin ma Ukrainas. Korjasin tööstuslinnas Dnipros ühe lasteaia kõrval asuvast pargist kokku süstlaid ja tühje pudeleid. See toimus esimese maailmakoristuspäeva puhul, mis on suurim kodanikualgatus, mida on toetanud digitehnoloogia ja miljonite vaba tahe. 15 miljonit inimest 140 riigis, teiste seas mitu presidenti ja peaministrit, otsustasid teha midagi meie planeedi heaks. Nad vastasid eestlaste appihüüdele, sest eestlased alustasid vabatahtlike koristusaktsioonidega 10 aastat tagasi. Väga lihtne on puhtamast keskkonnast ja kliimamuutustest vaid rääkida. Aga kui tahta midagi ära teha, tuleb sageli lihtsalt püsti tõusta ja see ise ära teha.

Mitmeski mõttes on see ka põhjus, miks Eesti kandideerib ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale perioodiks 2020–2021. Väikestel riikidel pole aega seada väikseid eesmärke. Meie eesmärk on muude küsimuste kõrval tuua julgeolekunõukogu teemaks kõik digitaalsed asjad – küberohud on midagi, mida eestlased kui täisdigitaalse riigi kodanikud mõistavad paremini kui enamik teisi. Me tahame pakkuda oma perspektiivi tagamaks, et inimesed oleksid turvatud ka selles uues maailmas, kus konventsionaalsetele ohtudele lisanduvad küberohud. See nägemus, mis meil on oma kandidatuuri jaoks ja ÜRO kui terviku jaoks, põhineb kolmel võtmesõnal: empaatia, võrdsus ja tõhusus.

Esiteks empaatiast. Kui kurb see ka poleks, aga me peame rääkima oma muredest ausalt. Agressiooni tuleks nimetada agressiooniks, sõda on sõda ja okupatsioon jääb okupatsiooniks. Olenemata sellest, kas räägime Aafrikast või Euroopast, liigutavad mind sügavalt kannatused, mida sõjad ja konfliktid endaga kaasa toovad, ükskõik kas räägime siseemigratsioonis elavatest naistest ja lastest okupeeritud Ida-Ukrainas või sellest, kui Gruusia poliitikutele öeldakse, et okupatsiooni tõttu nende riigis ei lubata neil mitte kunagi osaleda neis demokraatliku maailma formaatides, mida meie, õnnelikud, nii kalliks peame.

Eesti on solidaarne kõigi nendega, keda mõjutavad konfliktid, terrorism ja vägivaldne ekstremism. Me sirutame omalt poolt abikäe humanitaarabiga, praktiliste nõuannetega, aga ka rahuvalvajatega, seda nii Aafrikas kui ka Lähis-Idas. Me teeme, mida saame, ometi on tunne, et seda pole kunagi piisavalt.

Jätkuv sõjaline agressioon Ida-Ukrainas toimub lausa Euroopa südames. Krimmi poolsaar on endiselt okupeeritud, samuti osa Gruusiast, ja ka Aafrika konfliktidele pole leitud lahendust. Raske on taluda neid kurbi asju. Ometi pole peenutsevad sõnad, mis meie enesetunnet parandavad, lahendus. Hädas olijatele pakub nende tõelise olukorra tunnistamine koos alandliku ülestunnistusega, et meie ei saa teha eriti muud peale kaasa tundmise, vähemalt mingitki lootust. Mingit lootust, et kunagi võivad asjad olla paremini. Lootust, mis aga ei leia toitu sõnaselget tunnistamist vältivatest eufemismidest.

Juulis saavutasime üksmeele ülemaailmse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkuleppes. Ma juba ootan detsembris selle vastuvõtmist Marrakechis. Kuid see lepe tuleb ka ellu rakendada. Ilma ellurakendamiseta on see õõnes, niisama tühjalt kõmisev nagu ees ootavad päevad nende jaoks, kes ei tea, kuhu nad saavad ööseks puhkama heita, või kuidas rahustada oma nutvaid, näljaseid ja hirmunud lapsi. Me peame püsti tõusma ja neid lihtsalt aitama.

Sama kehtib ka Pariisi kliimakokkulepete puhul. Selleks, et hakata tegelema kliimamuutuste ülemaailmse probleemiga, mis mõjutab miljardeid, peame ellu rakendama need otsused, milles oleme kollektiivselt kokku leppinud. Sest kliimamuutuste mõju on kõikjal maailmas üha tugevamalt tunda. Mitte ainult arengumaades, eriti väiksemates saareriikides, kus eluasemed, toit ja isegi puhas joogivesi satuvad üha enam ohtu, samas kui need riigid on sunnitud hüppama läbi mitmesuguste kulukate rõngaste, et pääseda ligi abifondidele. Vaid ka arenenud maailmas, kus inimesed on kaotanud oma lähedasi ja kodusid Euroopa metsatulekahjudes ning Ameerika ja Vaiksel ookeani orkaanides.

Ometi ei tegele me ikka veel juurpõhjustega. Muutmisega maailma meie laste jaoks turvaliseks sel teel, et rakendame kohaseid ja parimaid saadaolevaid tehnoloogiastandardeid kõigile energiatoodetele ja nende kasutamisele – nii arenenud riikides kui ka arengumaades. Me peaksime – ning jah, nii lihtne see ongi – alati kustutama tule, kui ruumist väljume, kasutama konditsioneeri, mis jääb seisma, kui avame ukse, tegema kõike, mis meie võimuses, kui näeme, et globaalselt me ei saa, veel.

Daamid ja härrad,

oleme siin, selles saalis võrdsed. Mitte ainult sellepärast, et oleme nii deklareerinud ÜRO hartas, vaid ka sellepärast, et praegu meie ees seisvad raskused mõjutavad meist igaüht. Võrdsus globaalsete raskuste ees on loodusseadus. Palju tugevam, kui rahvusvaheline õigus eales olla saab. Ometi loeb ka rahvusvaheline õigusruum, sest ühised otsused nõuavad, et kõik nendest kinni peaksid.

Me näeme lahendust liberaalses mõtteviisis, mille kohaselt pole progress võimalik polariseerumise, killustumise ja tribalismi tingimustes. Progress on jõud, mis sünnib vaidlustes ja otsib ühiseid lahendusi. Suveräänne võrdsus, mõte, et kõik suveräänsed riigid on võrdsed, on rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste suhete põhiprintsiip. ÜRO roll on selle võrdsuse tagamine, reeglitel põhineva maailmasüsteemi säilitamine. Me sõltume üksteisest, meeldib see meile või mitte.

Ja väga sageli pole ei riik ega ka rahvusvahelised organisatsioonid need, kes asja ära teevad, vaid hoopis rohujuuretasandil tegutsemine ja MTÜd, kellel on nägemus ja vastutustunne. Põhimõttekindel vabatahtlik tegevus võib paigalt nihutada ebatõhususe, halva valitsemise, hooletusse jätmise ja ideede puudumise mägesid. See võib suunata poliitika kujundamist ja olla selle juures katalüsaatoriks, poliitikat siiski asendamata.

Viimase aja soolise võrdõiguslikkuse liikumised, näiteks HeForShe, on käinud maha pika tee soopõhise ja seksuaalse vägivalla vastu võitlemisel. Sugude võrdsus paikneb inimõiguste keskmes. Seda silmas pidades teeb Eesti aktiivselt tööd naiste olukorra komisjonis. Mul oli hea meel võtta vastu peasekretär Guterresi kutse asuda järgmiseks kaheks aastaks kaasesimeheks liikumise Every Woman Every Child kõrgetasemelises juhtrühmas.

Oma ametiajal soovin ma suurendada teadlikkust nendest kangelastegudest, mida teevad inimesed üle kogu maailma, tegutsedes sageli ilma igasuguse institutsionaalse toeta. Ma soovin näidata, kui palju häid mõtteid on maailmas juba olemas, juba leitud, juba järele proovitud, kuid alles väikeses mõõtkavas. Mõtteid, mis võiksid kusagil kedagi aidata, mis ootavad avastamist ja suurendamist, et aidata maailmas võimalikult paljusid. Ma soovin pakkuda märkamist, aga ka parimate tavade levitamist – mis sageli on sama asi. Nii saan mina ise midagi ära teha.

Armsad kolleegid,

tõhususe mõttes – ja see on minu kolmas märksõna – pole miski olulisem kui tõeliselt tõhusad mitmepoolsed suhted.

Tänu kõigi kaasamisele on selle organisatsiooni legitiimsus suur. Ja tänu rangetele standarditele on tema moraalne jõud suur. Rahvusvaheline õigus peaks olema rahvuslike huvide esmane mõõdupuu. Mitte nii vägevad mõistavad seda hästi.

Julgeolekunõukogu reformiga on meil vaja saada rohkem ruumi teineteisemõistmiseks. Inimesed ja riigid, nii suured kui ka väiksed, peaksid tundma, et julgeolekunõukogu tegutseb nende parimates huvides. Sest liiga sageli langeb julgeolekunõukogu oma sisevastuolude ja kohmakate protseduuride ohvriks. Kuid teda ei tohiks muuta jõuetuks, eriti olukordades, kus saadetakse korda massilisi hirmutegusid. Me oleme koos vastutuse, ühtsuse ja läbipaistvuse grupiga esitanud julgeolekunõukogu liikmetele üleskutse käituda vastutustundlikult ja anda rohkem selgitusi, kui tõkestatakse rahvusvahelist humanitaarõigust rikkuvat tegevust. Kõnekas on see, et juba 117 riiki on allkirjastanud selle grupi käitumiskoodeksi. Lisaks toetame endiselt Prantsusmaa ja Mehhiko ettepanekut, et suurte inimlike kannatuste korral peaksid alalised liikmesriigid vabatahtlikult loobuma oma vetoõiguse kasutamisest.

Daamid ja härrad, veel tõhususest –

IKT võib kaasa tuua revolutsiooni ettevõtluses, hariduses, tööhõives üldiselt, isegi tervishoius. Digitaalsed veebiteenused toovad majanduskasvu; nad lammutavad tarbetud barjäärid kodaniku ja riigi vahelt, ettevõtete ja sektorite vahelt, ning ületavad geograafilisi piire. Eesti on jaganud oma teadmisi paljude maailma rahvastega ning me teeme seda ka edaspidi, tehes koostööd UNDP, Aafrika Liidu ja kõigi teiste asjast huvitatud organisatsioonidega.

Uutes tehnoloogialahendustes tuleks alati näha võimaldajaid. Nendega luuakse võrdseid võimalusi, kui seda toetada sobiva poliitikaga. Kuid nendega seotud riske ei tohiks ignoreerida – ka seetõttu, et need mitte ei asenda, vaid pigem võimendavad enamikku meie tavapäraseid riske. Ent hästi paika pandud rahvusvaheline õigusruum peaks inimkonna vabastama ja vältima viimsepäeva stsenaariume.

Mitte ükski uus tehnoloogia ei saa hästi edeneda killustunud maailmas. Praegu vajame rohkem kui eales varem vabakaubandust kui hädavajalikku komponenti pikemaajalise arengu ja kasvu soodustamiseks. Eesti kui väike ja ekspordist sõltuv riik on vabakaubanduse eestkõneleja, pooldades muu hulgas arenguriikide paremat juurdepääsu turgudele ja investeeringute jaoks äritingimuste parandamist. Kaubandus ja majandus on tihedalt seotud julgeolekuga, mida ajalugu on sageli demonstreerinud. Meie seisame selle kaitsel, mida arenenud riigid on saavutanud, mille eest seisab WTO ning mida edasipüüdlikud piirkonnad ja organisatsioonid soovivad saavutada. Näiteks töö ja kaupade vaba liikumine Aafrikas tänu Aafrika Liidu loodus õigusruumile. Me soovime neile kiiret edu. Ja me seisame nende kõrval, et aidata, kus saame, oma kogemustega digitehnoloogia hüppelise arengu vallast.

Proua president,

empaatia algab kodust. Kui tahame hoolida teistest, peame kõigepealt hoolima iseendast, samuti inimestest ja keskkonnast meie ümber. Kuna oleme rohkem kui eales varem ühendatud ja üksteisest sõltuvad, siis me lihtsalt ei saa enesekesksust ja rumal olemist endale lubada. Me kõik peame hakkama vaatama suuremat pilti.

Empaatiast on lihtne tuletada tõhusust, kui me tõesti soovime asju ära teha. Sõnad on olulised, aga neist ei piisa, kui neile ei järgne konkreetseid tegusid. Sõjad ja konfliktid jätkuvad, globaalne soojenemine kogub kiirust ja prügihunnikud meie ümber lihtsalt kasvavad. Meil lasub võrdne vastutus tegutseda aktiivsemalt meie aja probleemide vältimisel ja lahendamisel. Kui tekib abituse tunne, siis mõnikord on kõige parem teha ära see väike asi, mida te näete ja saate ära teha. Kui me kogu maailmas teeme kõik ära oma tükikese, saavad asjad minna ainult paremaks. Meie maakera ei suuda rohkem tasuta sõitjaid välja kannatada. Ei suuda taluda rohkem käte väänamist, et „ei saa”. Rohkem tegevusetust. Rohkem hetke mugavuste taha peitumist – et unustada ära, millises seisukorras jätame selle maailma oma lastele. Tegutsegem siis individuaalselt ja kollektiivselt. Täna. Iga päev.

Ma tänan!"