Mart Treial | Miks on tulistamismängud vägivaldsemad kui vehklemine? (4)

Muidugi virtuaalmaailmas, mitte Pärnu tänavatel. Me polnud psühhopaadid, vaid moodsa nimetusega e-sportlased. Tõsi, kümmekond aastat tagasi me end nõnda peenelt ei kutsunud. Ega osanud arvatagi, et kunagi tekib üleilmne tõsine diskussion, kas lubada taolisi kutte olümpiamängudele, planeedi suurimale spordipeole või mitte. 

Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) arutas teemat teadaolevalt viimati juulikuus, misjärel esines organisatsiooni president Thomas Bach avaldusega, et e-sport olla nii püha ürituse jaoks liialt vägivaldne. „Videomängud, mille eesmärk on kellegi tapmine, ei haaku olümpiaväärtustega (täiuslikkus, sõprus ja austus),“ lausus ta. 

Hmm... Aga mis eesmärki kannavad ajalooliselt (vibu)laskmis- ja vehklemisoskus? Või mille poolest on vägivaldsetest videomängudest õilsam poks, kus lüüakse pärisinimestele päriselt rusikaga näkku? Ja mitte vähe, vaid ikka nii, et kulm rullis ja nina verine. Ilmselt ei pea spordisõbrale meenutama, et erinevaid kahevõitlusalasid leiab olümpiaprogrammist veelgi. Seega näib härra Bachi argument pisut silmakirjalik, või mis?

Ma ei väida, et e-sport, mis, muide, ei koosne kaugeltki ainult tulistamismängudest, peaks tingimata OMile pääsema. Mind lihtsalt häirib too stereotüüp, et nii-öelda vägivaldne osa e-spordist on midagi enneolematult halba, mis tuleks ühiskonnast välja juurida nagu fentanüül ja narkomaanid. Kindlasti mitte.

Mängisin nooruspõlves aastaid Counter-Strike 1.6-e (Counter-Strike: Global Offensive'i, milles Jõgeva noormees Robin „ropz“ Kool maailmatasemel tegusid teeb, eelkäija), laskmismängu, kus jagunetakse meeskonniti terroristideks ja eriüksuslasteks. Ühtede eesmärk on paigaldada ettenähtud kohta pomm, teised peavad seda takistama või lõhkekeha enne plahvatamist kahjutuks tegema. On vist liigne mainida, et mõlemad on sealjuures hambuni relvastatud. Niisiis, veri ja kuulirahe igal sammul.

Ometi ei süttinud minus (ega vanades võitluskaaslastes) aastate jooksul kordagi kihk päriselt automaadi või granaadi järele haarata. Null. Mitte sekundikski. Arvutimäng ei vorminud minust kurjategijat. Pigem vastupidi, ajateenistuses võtsin Galili kätte vastumeelselt ja aukartlikult. 

Ühesõnaga, mäng on mäng ja päriseluga on sel vähe pistmist. Ka mitmete ülikoolide uuringud ja isegi USA ülemkohus on kinnitanud, et vägivaldse käitumise ja videomängude vahel puudub seos. Loogiline kah, ega Katrina Lehis ei käi ju Haapsalu vahel mõõgaga inimesi torkimas või Heiki Nabi Tallinna tänavatel möödujatega maadlemas. 

Mis puutub küsimusse „kas e-sport üldse on sport?“, siis minu meelest sõltub vastus lihtsalt sellest, kuidas me mõistet „sport“ defineerime. Fakt on aga see, et oma olemuselt erineb näiteks Counter-Strike jalgpallist väga vähe.

Mõlemas on edu saavutamisel lisaks individuaalsetele oskustele ülioluline roll võistkondlikkusel, ladusal koostööl, omavahelisel suhtlusel, taktikal, pingetaluvusel, psühholoogial ja treeningutel. Vahe on vaid vormis. Kui jalgpallurid lihvivad tundide kaupa löögi- ja triblamisoskust, siis virtuaaltulistajad näiteks sihtimist ja reaktsiooni.