Kergejõustik

Kuidas ühendada tipptasemel teadus tippspordiga?

Noor teadlane sihib olümpiale! "Vaata mulle näkku ja ütle, kas olen hull või mitte?" (11)

Kaarel Täll, 29. september 2018 00:05
SPORTLIK TEADLANE: Rasmus Kisel kihutab täistuuridel nii spordi- kui ka teadusmaailmas.Foto: Tiina Kõrtsini
„Muidugi oleksin saanud oma kraadiga minna mõne Londoni korporatsiooni mõnusa sooja tooli peale ja 20 aastat head raha teenida. Kui ühel hetkel oled samas kohas, aga muuhulgas ka olümpial käinud... See jääb igaveseks.“ Niimoodi räägib 22aastane Rasmus Kisel, Cambridge'i ülikooli füüsikadiplomiga noor mees, kelle kindel eesmärk on pääseda Tokyo olümpiale.

Rasmus, olen kuulnud, et vaid täitsa hullud valivad oma erialaks 800 meetri distantsi. Räägitakse, et see on eriti vastik ala, mille läbimise järel on alati väga halb olla. Miks sa seda teed?

Vaata mulle näkku ja ütle, kas olen hull või mitte?

Õrnalt...

Kas trennis täiesti tühjana põlvili maha vajudes saabuv tunne tekitab tõesti sõltuvust?

Ma ei ütleks, et otseselt sõltuvus tekiks, aga ära ka ei taha lõpetada. Üks võimalus on lihtsalt jooksma minna ja 10 kilomeetrit rahulikult ära kiigutada, vaadates, kuidas linnukesed laulavad. Pärast sellist jooksu tunned, nagu polekski eriti midagi teinud. Mulle meeldib, kui keha annab pärast trenni veel paar päeva tunda. 

Eile sõlmis Rasmus Kisel (keskel) elu esimese sponsorlepingu, mis peaks aitama tal Tokyo olümpiale jõuda. Vasakul Mistra juht Priit Tamm, paremal kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi. Foto: Tiina Kõrtsini

Kuidas sa üldse spordi juurde jõudsid?

Esimeses klassis läksin kodu kõrvale jalgpallitrenni. Käisin seal paar nädalat, kuni tuli üks Tallinna koolidevaheline võistlus, kus vist 60 meetrit jooksin ja kaugust hüppasin. Registreerimiskaardi peale sattus mu isa telefoninumber ja talle helistas kergejõustikutreener Ants Soosaar, kes nägi minus potentsiaali.

Sporti oled alati teinud suure entusiasmiga. Sarnaselt suhtud vist ka reaalainetesse.

See on mu ema teene, kes esimeses kuues klassis alati koos minuga õppis. Ta kontrollis rangelt kõik üle – asjad pidid tehtud olema. Sealt see õpiharjumus külge jäi. Seitsmendas ja kaheksandas klassis hakkasin vaikselt matemaatikaolümpiaadidel käima. Üheksandas klassis läbisin iseseisvalt gümnaasiumi materjale ja lumepall läks veerema. Põhikooli lõpuks olid keskkooli õpikud läbi võetud ja lahendasin vanemate klasside rahvusvaheliste olümpiaadide ülesandeid. Kõige paremaks tulemuseks jäi ülemaailmse keskkoolide keemiaolümpiaadi 22. koht.

Seda kohta on päris raske 800 m jooksus üle teha.

Täpselt. Muidugi 800 meetri puhul osalevad kõikide vanuseklasside inimesed, keemias limiteerisime end vaid gümnaasiumiga. Tol ajal mul lihtsalt tekkis selline huvi. Elu koolis läks niimoodi isegi lihtsamaks. Paljude teiste ainete töödest sai ära vabandada, sest pidin olümpiaadideks valmistuma. Kool oli väga mõistev, mulle anti keskkoolis üsna vabad käed.

Rasmus Kisel. Foto: Tiina Kõrtsini

Mulle meenub, et minu koolis jagunesid poisid ja tüdrukuid ikkagi laias laastus kaheks. Ühed keskendusid vabal ajal trennis käimisele, teised rohkem õppimisele. Kuidas sul õnnestus need kaks nii edukalt ühendada?

Kõik algab aja planeerimisest. Eks igale inimesele hakka teatud materjal erineval määral külge. Oleneb, kui kiiresti midagi ära õpitakse, kui distsiplineeritult asju tehakse, kui palju lastakse end välistel fakoritel segada. Treeningutega on samamoodi: kõige tähtsam tuleb välja selekteerida. 

Kas Cambridge'is õppimise eesmärk oli sul varakult paika pandud?

Inglismaale peab kandideerima 12. klassi alguses. Andsin paberid sisse kolme erinevasse ülikooli ja käisin detsembri alguses Cambridge'is intervjuul. Mulle hakkas see koht väga meeldima. Võtsin teisest kahest koolist oma kandidatuuri maha. Otsustasin, et kui ma Cambridge'i füüsikat õppima ei pääse, lähen Tartusse arstiteaduskonda. Jaanuari alguses tuli kinnitus, et sain sisse. Kui juba selline pakkumine tuleb, siis väga palju mõtlema ei pea.

Kõik siin elus tundub altpoolt vaadates uhkem. Kui reaalselt kohale jõuad, siis pole asi enam pooltki nii eriline. Olen saadud haridusega väga rahul, aga samas võiksin Cambridge'i tundide viisi kritiseerida. Kindlasti ei ole nii, et „pean saama Cambridge'i, muidu suren", vaid saab ka mujal väga edukalt või isegi paremini õppida. Õpetamise tasemelt on nad Inglismaa ülikoolidest alles 22. kohal. Lõpuks tõustakse üldtabeli tippu ikkagi selle pealt, et paremad seemned annavadki paremat vilja. Kui õppima tuleb võimekam kontingent, siis see tähendabki seda, et kolme aasta pärast on tulemused head. Minu arvates on nende meetodid siiski stagneerunud, võrreldes näiteks Eesti ülikoolidega. Kui nad lõpuks mõnes edetabelis langema hakkavad, siis küll ka ajaga kaasa tullakse.

Üks huvitav nüanss on Cambridge'is ka see, et õppides ei tohi tööl käia. Tingimustes on konkreetselt kirjas, et mitte keegi ei tohi isegi osalise koormusega kuskil töötada, sest vastasel juhul ei ole reaalne ülikoolis hakkama saada.

Pärast keskkooli lõppu kirjutasid pikalt kurikuulsa MMSi teemal. Kas nõustud, et teaduse selgitamine laiemale üldsusele on väga keeruline? Libateadlastel on palju lihtsam oma mõtteid esitleda, sest neil puudubki tõestus, kõlavad vaid lihtsad loosungid. 

Kui inimesed ei saa teadlaste selgitustest aru, siis see tähendab, et uhkete sõnadega libateadlaste võltsselgitused kõlavad neile sama usutavana. Kuulasin äsja autos raadiot. Jutuks tuli mingi tervisekeskus. Sportlikust huvist hakkasin süvenenult kuulama, mida seal pakutakse. Räägiti kvantmagnetresonantstomograafiast. Võimalik, et seal vahel oli ka sõna „tuuma". Kui need sõnad natukene teistmoodi asetada, siis selline asi on tõesti olemas. Aga kui kuuled, et kvanttuumamagnetresonantstomograafiaga vaadatakse käe pealt, kuidas inimese tervis on... Rahvale on asju väga keeruline selgitada, sest tegelikud selgitused pole piisavalt lihtsakoelised. 

Näiteks poliitika toimib samamoodi: keeruliselt selgitamine on keelatud.

Absoluutselt. Mõned asjad siin elus ongi suuresti paratamatud ja oma mõtteid ei tasu liiga palju vaevata. Looduslik valik teeb kokkuvõttes oma töö.

Kogu sinu teadmiste ja ülikooli diplomi tasutal jääb ikkagi küsimus, miks ja kuidas jõudsid otsusele, et tahad nüüd täiega spordile keskenduda? 800 meetris olümpiale pääsemine on väga keeruline. Sa oleks võinud võtta endale rahaliselt hoopis kasulikumaid eesmärke.

Muidugi oleksin saanud oma kraadiga mõnes Londoni korporatsioonis mõnusa sooja tooli peale minna ja 20 aastat head raha teenida. Kui ühel hetkel oled samas kohas, aga muuhulgas ka olümpial käinud... See jääb igaveseks. Minu jaoks on sport väga südamelähedaseks muutunud. Näen, et ma pole tipptasemest kaugel. 22aastaselt on igati õige teha kindel otsus ja oma unistuste poole püüelda. Tahan näha, kus mu reaalne sportlik piir asub. Kui olen juba aastaid end piinanud, siis on huvitav teada, kuhu suudan jõuda.

Rasmus Kisel. Foto: Tiina Kõrtsini

Kas spordi peale kuluvast ajast ei ole kunagi kahju hakanud?

Absoluutselt mitte! Mul oli hooaja lõpus puhkenädal. Mõtlesin, et õppimise ja töötamise osas peaks väga produktiivne aeg tulema... Täitsa uskumatu, aga ei saanudki eriti midagi tehtud. Keha on harjunud füüsilise koormusega. Kui kuus päeva polnud trenni teinud, siis ei suutnud enam mõelda. Võimalik, et see on minu vaimne harjumus, mida võib nimetada ka spordisõltuvuseks. 

Endale omasele pragmaatilisele mõtlemisele põhinedes, kui suureks hindad võimalust Tokyo olümpiale pääseda?

Meelevaldne oleks mingit protsenti välja arvutada. Saan ainult ühe katse ja lõpuks on tõenäosus kas 0% või 100%.  Kokkuvõttes arvan, et see on küllaltki tõenäoline.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee