AJAKIRI BASKETBALL | Naistekoondise mental coach Kristel Kiens: vaimsed oskused on nagu füüsilised võimed

Tähelepanelikumad korvpallisõbrad on märganud, et naiste koondise nimekirjas ning ka treeneripingil on viimasel ajal figureerinud Kristel Kiens, keda spordisõbrad mäletavad hoopis võrkpallurina. Uurime, mida tähendab 29aastase naise nime taga kirjas olev ingliskeelne väljend mental coach ning kuidas üritab Kiens oma teadmiste ja oskustega Eesti korvpalli järgmisele tasemele aidata.

Kristeli sporditee algas 3aastaselt vanaema käekõrval staadionil, kus sai tehtud jooksmist, ronimist ja teisi väikesele lapsele jõukohaseid tegevusi. Treeningutega alustas ta umbes 7aastaselt, kui sai proovitud iluvõimlemist ja tantsimist, tehtud kergejõustikku ning aasta aega sai mängitud ka korvpalli, kuid kõige kaugemale jõudis neiu võrkpallurina. „Saavutussportlasena tegelesin võrkpalliga, kuid selle tee lõpust on nüüd möödas juba oma viis aastat ning praegu teen sporti iseenda jaoks,“ sõnab Kiens ja lisab oma karjääri lõpetamise tagamaade kohta: „see oli teadlik otsus, kuna sain aru, et kahes suunas ei ole võimalik liikuda. Reaalselt asjadele peale vaadates oli lihtsam teha valik töö kasuks ning mul läks saavutusspordi lõpetamine sujuvalt.“

Kiensi lai tööpõld Eestis bakalaureusekraadi psühholoogias omandanud Kiens tegi otsuse oma edasise karjääri osas veel sportlastee ajal: „Läksin profivõrkpallurina Soome mängima ja hakkasin paralleelselt õppima ka Jyväskylä ülikoolis.“ Pieksämäki Volleys profina mänginud ja samal ajal kõrgkoolis tudeerinud neiu keha andis kiirelt märku, et kaks nii intensiivset asja kokku ei käi ning järjestikused vigastused tegid otsustamise lihtsaks - valituks osutusid spordipsühholoogia magistriõpingud. Oma erialaga tegeleb Kiens väga laial tööpõllul, kui üheks töökohaks on neljandat aastat Audentese Spordigümnaasium. Lisaks on tal koos sama spordipsühholoogia magistriprogrammi lõpetanud kolleegiga ettevõte, mille alt tehakse koostööd erinevate alaliitude, võistkondade ning eraklientidega. Sügisest alustas Kiens ka doktoritöö kirjutamist, et panustada veidi ka oma eriala teaduslikku poolde. Kui Audentese Spordigümnaasiumi veebilehel on meie loo peategelase nime taga ametinimetuseks spordipsühholoog, siis ise eelistab ta väljendit vaimsete oskuste treener. „Seda tahan rõhutada, kuna Eestis seostatakse psühholoogidega tihti seda, et peavad olema probleemid või ei saada endaga hakkama. Spordipsühholoogia on aga enamasti suunatud teadmiste ja oskuste arendamisele, mis alati ei tähenda, et peaks olema konkreetne mure või probleem. Eestis on mentaliteet, et tuleb saada ise hakkama. Kelleltki abi või nõu küsimisel kiputakse seostama, et oled saamatu või pole piisavalt võimekas. Selle taha võib kinni jääda palju head koostööd ja arenguid. Tegelikult aitab abi küsimine ja teistega koostöö tegemine arengule kaasa,“ lisab spordipsühholoog. Schasmin ja Lass on koostööga rahul Esimene kogemus korvpalliga oli tal läbi Eesti Korvpalliliidu, kui ta hakkas koos kolleegiga tegema treeneritele koolitusi. Kiirelt tekkis kontakt Eesti naistekoondise peatreeneri Janne Schasminiga, kellega suhtlus arenes kiirelt nii kaugele, et Kiens leidis ennast üha enam olevat korvpallimaailmasse sukeldunud. Eesti naistekoondisega on naine tegemas koostööd teist tsüklit ning esialgu oli tema roll jääda tagaplaanile ja jälgida tiimis toimuvat: „Üritasin mängijaid tundma õppida ning nendega suhelda, kuid teha seda ilma protsessi sekkumata. Kasutasin laagriolukordi, kus sai teha süsteemsemaid arutelusid, et soodustada mängijate omavahelist suhestumist, aga ka tekitada minu ja nende vahel usalduslikku suhet. Tegime ka praktilisi harjutusi, millest mõned said tavatreeningu osaks.“ Sisukas töö käib ka treeneritega, eriti peatreeneriga, kellega arutatakse läbi väga erinevaid aspekte: „Analüüsime, kuidas saaks mängijateni paremini jõuda ning anda oma teadmisi kõige efektiivsemalt edasi nii, et need ka palluriteni kohale jõuavad. Minu töös on palju teadmiste ja oskuste edasiandmist ja arendamist just läbi treenerite.“