Iidne küsimus – kas sport on meelelahutus või kultuur? Selle üle võiks pikalt jaurata. Kes arvab üht, kes teist. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. Selge on see, et ajapikku on sport muutunud järjest kergemaks ja sujuvamalt tarbitavamaks ning mul pole selle vastu absoluutselt mitte midagi – lõbus peab olema! –, kuid vabavõitluse kergkaalu tiitlimatš Khabib Nurmagomedovi ja Conor McGregori vahel oli küll üks aegade suuremaid naljanumbreid.
Kiire kokkuvõte: Nurmagomedov võitis, kuid see ei andnud talle rahu ning ta kargas ringist välja McGregori treeningupartnerile lõuga andma. Iirlane McGregor pole siin süütu inglikesest kõrvalseisja. Tema ründas aprillis maruliselt bussi, kus Nurmagomedov viibis. Ülejäänud aja on ta verbaalselt peksnud näiteks vastase isa ja/või religiooni.
Tsirkus müüb ja müüb nii võimsalt, et kaotanud iirlane teenis mäsuga lõppenud kakluse eest väidetavalt üle 40 miljoni euro! Aga see kõik on ikkagi niivõrd idiootne. Jah, kõmu tekitamises on nad maailmameistrid ja tähelepanu saadi hulgi, kuid ala sportlik tähendus laiemalt on täielikult musklimägede sõimusõnade ja ebavajalike rusikahoopide vahele pressitud ning hingitseb seal vaevu. Põgeneda on raske.
See on nagu eesti riik, et ei oska enam vabadusega midagi peale hakata. 1 maratoonar kukkus ju ka surnult maha.