Soome fännitribüün oli Lillekülas silmanähtavalt paremini mehitatud kui eestlaste oma.Foto: Robin Roots
Spordiblogi
15. oktoober 2018, 00:05

Siim Kera | Soomlased tulid, nägid ja häbistasid (10)

Soome jalgpallikoondis võitis Eestit. Mis seal ikka. 0:1 kaotused ongi viimasel ajal koduseks saanud ning miks me peakski eeldama, et suudame alistada rahvusesinduse, kes näitab oma viimaste aastate parimat mängu ning kes on meist maailma edetabelis 40 kohta kõrgemal?

Emotsionaalselt oli viimase minuti kaotus igirivaalidele valus kui paljalt nõgesekuhja kukkumine, aga mõistus koputas südamele ja ütles, et see ongi normaalne. Praegune reaalsus. Me olemegi nõrgemad. Jah, optimism on täiesti nullis. Loodetavasti visandavad tähtsamad asjapulgad juba plaane, kuidas väetist koondisest (ja Eesti jalgpallist) sirgub soliidne üksus, kes tuleb oma igapäevatoimetustega enam-vähem toime.

Sest tegelikult on ju kogu pilt kurb. Noortekoondised põruvad. Ilmekaks näiteks U19 neidude koondise 0:21 kaotus Saksamaale. Jah, Saksamaa on ka naiste arvestuses maailma tipp, aga teisi tiime võidavad nad rohkem või vähem jalgpalliskooridega. Nad polnud enne Eestiga kohtumist löönud sel kümnendil ühelegi vastasele ametlikus mängus kahekordse arvu väravaid.

Samamoodi hävivad poisid. Skoorid on küll väiksemad, aga kaotuseid koguneb rohkem kui purjus alaealisi rannareivil ning triumfid on harvad kui viirastused. Ja siis meeste A-koondis, kel on tänavu kirjas üheksast mängust üks võit ja kaks viiki. Kompott, mis toob pisara silma.

Kuid mis kõige nukram – lisaks mängulisele osale kipub põhja vajuma ka jalgpallikultuur. Eesti-Soome mängul oli küll 8087 pealtvaatajat, kuid põhjanaabreid oli neist umbes 3000 ja nad laulsid mitu korda väiksema Eesti fännitribüüni selgelt üle. Nagu viimasel ajal kombeks saanud, siis küljelt olulist laulupanust ei tulnud.

Esimest korda koondisemänguks valmistatud tifo ehk suur jalgpalliplagu väärib kiitust, aga kahemõtteline „Tervitame öökulli“ plakat - öökullid on Soome koondise hüüdnimi ja kulli tähendab teatud püksis rippuvat kehaosa – paistiski vaid pelga tervitusena. Sahvrivaimuna vaikselt mööda koridore hõljuva tagasihoidliku noore „tšau“ gümnaasiumi kõige popimale kutile.

Unustame hetkeks, et paljud põhjanaabrid olid umbjoobes ning turvameeskonnal ja ka kiirabil oli tavapärasest rohkem tööd. Fännidena olid nad sellest hoolimata grandioossed, otsatribüünil oli neid veidi alla 2400, ülejäänud toetasid omasid küljelt. Kohtumise edenedes lendas nii mõnelgi põhjanaabril särk seljast ning loosungeid karjuti oktoobrikuu sügisõhtu vahetus rüpes olles.

Pärast kohtumise lõppu ronis vastaste puurivaht Lukaš Hradecky fännitribüünile, haaras ruupori ja dirigeeris meeskonnale tänulaulu. Oivaline mängijate-fännide harmoonia. See oli kõik üks võimas jalgpallisõu, mida tavaliselt ootaks pigem Ida-Euroopa poolehoidjatelt. Müts maha. Lõpuks imesidki toetajad palli võrku, Teemu Pukki lõi võiduvärava just hulluvate soomlaste ees.

Meie fännid üritasid konkurentidele vastu saada, aga mis sa teed, kui inimressurssi lihtsalt ei ole. Kuidas see võimalik on, et mänguks ühe suurema rivaaliga ei leidu piisavalt inimesi, kes tahaksid oma krõbeda või leebe tämbriga Eestit toetada? Muidugi, soomlaste koondis on hetkel suurepärases hoos ning meie olukord on risti vastupidi, aga see ei tähenda, et me peaks niivõrd kergelt oma koduväljakueelise loovutama.

Kui võrkpallikoondis mobiliseerib toetajad ja viib suure karja Riiga karjuma, siis kuidas Kitsekülas sama ei suudeta? Vutifännid ja jalgpalliliit peaksid pea kokku panema ja midagi välja mõtlema, muidu ei ole otsatribüünil varsti enam kedagi.