Millest rääkis Aivar Pohlak Ungari kurikuulsa peaministri Viktor Orbaniga? (13)

Mis olid kohtumise ajal põhilised jututeemad, kas keskenduti jalgpallimängule? 

Rääkisime Ungari peaministriga pikemalt enne mängu ja vaheajal. Konkreetsest mängust juttu ei olnud, küll aga kõnelesime sellest, kuidas Ungaris riik jalgpalli ja teisi sportmänge toetab ja mis on selle toetamise põhjused.

Jagan vaatenurka, et sport on oluline kultuuri osa ja spordiharjumus omakorda rahva tervise oluline osa. Ja et sportmängud on tähtsaks emotsioonide saamise ja väljaelamise allikaks; et sportlase – eriti jalgpalluri – elukutse on üks maailma atraktiivseimaid ja toetades sporti loob riik oma kodanikele võimaluse konkureerida kõnealustele töökohtadele; tähtis on ka fakt, et just teatavat tüüpi füüsiliselt aktiivsetele ja võimekatele noormeestele on sport sageli ainsaks võimaluseks n-ö haljale oksale jõudmiseks. 

Mõistagi rääkisime ka maailma toimimisest. Huvitav on märkida, et umbes kuu aega tagasi Soome – Eesti mängul Turus oli mul sarnane kohtumine ja vestlus Soome välisministriga ja selline kogemus poliitikutega mul varem puudus – mõlemad mehed on vägagi avatud ja omavad maailma toimimise kohta loogilist ja selget arusaama.  

Orban on väga suur jalgpallisõber. Kas 3:3 viik Lillekülast oli tema jaoks väga suur pettumus?

Välja ta seda ei näidanud, aga küllap oli. Peale mängu tänasime Ungari ja Eesti peaministrite ja jalgpalliliitude juhtidega üksteist mängu eest ja jätsime nägemiseni. Nemad lahkusid staadionilt ja mina läksin mängujärgseid kohustusi täitma - mängust ega selle tulemusest rohkem ei kõneldud. 

Ungari on Euroopas tähelepanu keskpunktis migratsioonivastase poliitikaga, seetõttu oli mõnevõrra üllatav, et nende koosseisus oli ka üks mustanahaline mängija. Brasiilias sündinud ning River Plateski mänginud Paulo Vinicius. Kas kunagi võiks näha Eesti koondiseski mõnda muud rahvuse esindajat või peab selle olema ilmtingimata mõni sugulusside Eestiga?

Mõistan, et meedias on loodud mulje, nagu oleks igasugune migratsioonivastasus suunatud inimeste vastu. Ometi on tegemist eelkõige hoiakuga teatud poliitiliste suundumuste ja sellest lähtuvate protsesside, mitte persoonide vastu.

Tänapäevast saab tõmmata palju paralleele Nõukogude Liidu aegadesse ja üks sellistest on seotud just sisserändega – ka Nõukogude Liidu päevil oli see üheks vahendiks kogukondlikkuse lõhkumiseks. Kogukondi on aga vaja lõhkuda selleks, et nii on nende toimimist lihtsam kontrollida ja juhtida. Sama lugu on muuseas ka kõige tugevama kogukondlikkuse osa, perega.

Kui minna ajalukku, siis oli praeguse ajaga sarnane surve perede toimimisele just peale Oktoobrirevolutsiooni Venemaal. Mis Viniciusesse puutub, siis ta sai Ungari kodakondsuse aastal 2017, olles elanud Ungaris alates aastast 2011 ja temast me ühegi ungarlasega ei rääkinud.

Eesti koondises on mänginud lisaks eestlastele nii vene, ukraina, ingeri kui ka valgevene juurtega ja küllap teistestki rahvustest mängijaid ja kindlasti suureneb see loetelu tulevikus veelgi. Kui jalgpalluril on Eesti kodakondsus ja ta suudab Eesti keeles suhelda, siis on ju igati normaalne, et soovi korral saab selline mängija esindada ka Eesti koondist.