Deivil Tserp | Välistreener = sundvalik

Spordikauged inimesed kehitavad nõutult õlgu ega mõista, miks on vaja oskusteavet mujalt otsida.

Kui paljud tavalised eestimaalased otsustavad välismaal õnne otsida eelkõige majanduslikel kaalutlustel – seal on sissetulek oluliselt suurem kui banaanivabariigis –, siis tippsportlastel on piiri taha minek sundkäik.

Enamasti peavad nad välismaise abilise palkama meie treeneriteturul süveneva kriisi tõttu, asjatundlikke juhendajaid pole juba ammu piisavalt. Igal aastal suureneb Eesti treenerite keskmine vanus ühe aasta võrra ja tuleb palvetada, et kõrges eas nutikate töömesilaste tervis veel vastu peaks.

Vaatleme põgusalt kaht spordiala – kergejõustikku ja ujumist –, mille esindajad on läinud massiliselt USAsse õppima ning harjutama. Kahjuks on spordikuninganna treeneritepink jäänud nii lühikeseks, et isegi kultusaladel ehk mitmevõistluses ja heidetes-tõugetes napib säravaid juhendajaid.

Peatselt siinkirjutaja sulest ilmuvas raamatus „Heiteareenide sangarid“ räägib tänavu 8. märtsil 80. sünnipäeva tähistanud teaduri taustaga heitetreener Vello Palm väga murelikult, et tal pole häid materjale – kinogramme ja väärtuslikku erialast kirjandust, mis on enamasti saksa, soome ja vene keeles – kellelegi anda. „See on nagu surnud kapital,“ tõdeb Palm.

Vanameister jätkab küll lemmikvaldkonnas tegutsemist, ent ütleb otsekoheselt, et ei taha surra spordihallis ega staadionil. 80aastasel mehel on raske, et mitte öelda võimatu kaks korda päevas noori sportlasi treenida.

Samad sõnad käivad Palmi ametivenna ja eakaaslase, kuulsa odavisketreeneri Toomas Merila kohta. Ta sõidab terviseprobleemide kiuste kaks-kolm korda nädalas maalt pealinna, et õpilastele juhtnööre jagada. Kuid lõpmatult ta sellel hullumeelse tempoga tiirutaval karussellil kihutada ei jaksa. Nii Palmi kui ka Merila elutöö on väärikalt tehtud, nüüd jääb õhku rippuma küsimus, kes neilt teatepulga haaravad.

Kergejõustikuliit ja olümpiakomitee on üritanud treeneriametit varasemast rohkem aupaistesse tõsta, paraku on liikumiseks valitud teokiirus. Alla ei tohi anda! Koostöös kõrgkoolidega tuleb noorte juhendajate innustamist, kasvatamist ja koolitamist jätkata senisest tõhusamalt.

Kergejõustiklased ei saa kodumaiste treeningutingimuste pärast üldse nuriseda, aga ujujate harjutamisvõimalused on pehmelt väljendudes viletsad. Pika vanniga basseinid ei valmi, ehkki olukorra parandamise huvides on tehtud palju kära ja ka mõistlikke ettepanekuid. Kui kiratsemine samamoodi jätkub, jäävad maailmatasemel tulemused Eesti ujujatele vaid ilusaks unistuseks.

Meie saavutussport on üha rohkem seotud välismaiste asjatundjatega, mis pole iseenesest paha. Teame, et mitme sportlase puhul on see edu toonud, kuid suurem osa eestlastest pole oodatud arenguhüpet sooritanud. USA ülikoolide süsteemi võib võrrelda paljukirutud nõukogude aja spordi hakklihamasinaga, kus ellu jäid üksnes tugevad.