Lätil ja Soomel on vingem materjal, meil aga jällegi Orava mets
Vanemad noormehed suutsid kahel esimesel päeval üle olla Lätist ja Leedust, enne kui viimasel päeval mõnevõrra üllatuslikult Soomele alla jäid. Nooremad poisid tundsid võidurõõmu aga igas mängus.
„Võitsime keskmise mänguga Lätit, väga hea mänguga Leedut ning, loogilise jätkuna, kehva mänguga kaotasime Soomele. Selles mõttes sai turniiril kõik mängud ära tehtud,“ sõnas U17 koondise peatreener Toomas Jasmin naerdes ning lisas, et pühapäeval saadud kaotuse eest peab ta endale ise tuhka pähe raputama.
„Mängisime soomlastega ka kaks aastat tagasi ja siis polnud neil meie vastu variantigi. Võib-olla olin nüüd seetõttu liiga enesekindel, et kaotust niikuinii ei tule. Aga näe, võta näpust. Sain kõrvetada,“ mõtiskles ligemale kümme aastat erinevate noortekoondiste juures tegutsenud saarlane. „Paremat koolitundi aga olla ei saa. Võitnuks kõik mängud 3:0, oleks küsimus, et kuhu edasi. Aga nüüd on arenguruumi küll.“
Koduõuel naabritega madistamine (kui jätame suure Venemaa kõrvale) pole küll teab mis lakmustest, kuid mingi pildi vollekoondise järelkasvust andis see siiski ette. Üldpilt tundub positiivne, kuid reaalsest tasemest saab pildi ette kuu aja pärast kui U17 koondis läheb kodusel EEVZA turniiril vastamisi näiteks Venemaa ja Poola järelkasvuga. U15 noormehi ootab sama saatus ees detsembris.
Meeste tasemel suudame nimekamate vastastega juba kohati sammu pidada, aga sirgumiseas? 1999.-2000. aasta vanusekäigu noormehi juhendanud Urmas Tali tunnistas jaanuaris, et valutab Eesti võrkpalli järelkasvu pärast südant. Kuidas on lugu Jasmini ning kaks aastat nooremaid poisse juhendanud Argo Meresaarega?
„Jaanuaris ilmselt oligi see seis selline, aga praegu on pilt tunduvalt paremaks läinud,“ leiab igapäevaselt Pärnu võrkpalliklubis töötav Jasmin. „Kui ma aasta alguses 2003. aasta (U15) poisse nägin, ei kujutanud ma ette, et sealt võiks kedagi paistma hakata, aga täna julgen öelda, et üks-kaks poissi juba on. Võib-olla mitte kõige eredamad kujud, kuid äkki kahe aasta pärast räägin teist juttu ja Orava metsast on jälle üks [Andri] Aganits välja karanud.“
Sama leiab ka Meresaar. „Ühtegi supertalenti meil pole. Selles suhtes oli lätlastel ja soomlastel kindlasti paremaid kujusid, aga see, kas kellestki siin koondisetasemel mängija saab, on nende endi teha. Selles vanuses arenebki mõni kiiremini ja mõni aeglasemalt,“ ei soovinud endine koondislane ühtegi poissi rambivalgusesse tõsta.
U17 koondises on pildiletrügijaid juba rohkem. Seal kandsid liidrikoormust Märt Tammearu, Timo Lõhmus ning Marx Aru, kes teevad tänavu tegusid ka Eesti-Läti ühisliigas. Jasmin varasematest noortekoondistest selliseid näiteid ei mäleta. „Võib-olla Robert Täht oli 16aastaselt Võrus juba pildil, aga Renee Teppan Pärnus kindlasti mitte,“ meenutas juhendaja. Ka Meresaar istus puberteedieas peamiselt suvepealinnas pingil ning oli „niisama tiksuja“, nagu ta ise tabavalt ütles.
Mis on võrreldes kümne aasta taguse ajaga siis muutunud? „Väga palju mängijaid on läinud välismaale. Eks see tekitabki noortele ruumi ja nad saavad kohe platsile,“ arvas Jasmin, keda toetas ka Meresaar. „Noorte mõttes on hea, et nii palju on välismaale mindud. Teine asi on see, et kodune liiga läheb seeläbi jällegi nõrgemaks. Samas, seda enam peaks noortel olema tahtmist siin läbi lüüa ning välismaale edasi liikuda,“ leidis endine diagonaalründaja.
Ühe teooria järgi on võrkpallis ka seetõttu lihtsam läbi lüüa, kuna siin puudub vahetu kontakt vastasmängijaga. Korv- ning jalgpallis süüakse 50kilone poisihakatis suurte meeste poolt enamasti lihtsalt ära. Meresaar sellega täielikult nõustuda ei taha.
„Kindlasti mängib see rolli, aga mismoodi mujal need 18- ja 19aastased korvpallurid läbi löövad. Ei saa olla nii, et ühes kohas löövad, aga teises mitte,“ leiab ta. Jasmin lisab omalt poolt veel teisegi humoorika põhjuse, miks võrkpall eestlastele sobib.
„Võrkpallis lööb eestlasele omane iseloom kõige paremini välja. Korv- ja jalgpall ei sobi lihtsalt meie iseloomuga, eestlasel peab ikkagi võrk vahel olema.“
Kommentaarid (0)