Rannavõrkpallis tuleb olla kui hunt kriimsilm – servida, blokeerida, kaitsta ja rünnata. Puhkamiseks palju võimalusi pole.Foto: Robin Roots
Võrkpall
31. oktoober 2018, 09:17

Mart Tiisaar: saalivõrkpallis puutuksin tippudega kokku ainult lennujaamas, rannas treenin nendega koos

“Ei tea, mul on juba ammu sassi läinud,” sõnab Mart Tiisaar naeru saatel, kui uurida mitmesse riiki ta oma rannavõrkpalluri karjääri jooksul sattunud on. “Kui viisasid taotlen, siis see lahter, mitut riiki viimase viie aasta jooksul külastanud oled, saab igal juhul alati täis.”

“Ei tea, mul on juba ammu sassi läinud,” sõnab Mart Tiisaar naeru saatel, kui uurida mitmesse riiki ta oma rannavõrkpalluri karjääri jooksul sattunud on. “Kui viisasid taotlen, siis see lahter, mitut riiki viimase viie aasta jooksul külastanud oled, saab igal juhul alati täis.”

Liivarand, lainetav meri ja sillerdav päike. Soe ja mõnus. Jah, üldiselt ongi rannavõrkpalluri elu nii idülliline, kuid nagu alati, tuleb ka selles eluvaldkonnas aeg-ajalt ette ekstreemsemaid olukordi. Sellest aga hiljem. Enne tuleb kolm aastat tagasi koos Kusti Nõlvakuga karjääris kannapöörde teinud ning rannavollele sõrme andnud Tiisaarelt uurida, ega ta toonast valikut ei kahetse?

 „Kindlasti mitte,“ on 2013. aastal saalivõrkpallis Balti liiga võitjaks tulnud ning aasta hiljem põhjanaabrite juures punktirekordi püstitanud spordimehe kärme vastus. “Olen seal maailma tipule kõvasti lähemal. Ma tunnen seda, sest olen kogu aeg nende vahetus läheduses. Teen isegi nendega koos trenni! Kui ma Eestis või Soomes saalivõrku mängiks, siis ei sattuks ma tippudega isegi kokku. Võib-olla ainult lennujaamas ja siis oleks ka kohe, et ohhoo, tuleb minna pilti tegema.”

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99