Jalgpall

Frank Liivak meenutab Hollandi hoovijalkat: pidigi vastu paukuma, et sind tõsiselt võetaks 

Kaarel Täll, Siim Kera, 31. oktoober 2018 09:17
MÄNGULUSTI TAGASITULEK. Kui tavaliselt proovitakse Frank Liivaku (rohelises) vanuses Eesti meistriliigast lahkuda, siis tema tee kulges vastupidi. Eesmärk sai siiski täidetud: enesekindlus ja rõõm on jalgpalli juures tagasi.Foto: Martin Ahven
„Mida enesekindlam olen, seda paremini mängin,“ ütleb 22aastane Frank Liivak Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg". Jalgpallur elab juba väga noorest east avaliku elu tegelase rollis – esimene suurem lugu ilmus temast Eesti ajalehtedes 2007. aasta talvel. Hiljem peeti Franki talendiks, kes päästab Eesti jalgpalli, aga...

Samal teemal

Aastaid meedia ja fännide huviorbiidis olek on Liivakust kasvatanud üsna kogenud jalgpalluri, kes vahel peab endalegi meelde tuletama, et tegelikult on pikk karjäär veel ees. „Bosnias tehti asi kiirelt selgeks. Öeldi, et puhka jalga, sa oled veel väga noor! Ise arvasin, et 21aastasena peaks mängumees valmis olema. Aeg tiksub ju peale,“ mõtiskleb Liivak.

Tartlase karjäär kuulub juba praegu Eesti jalgpalliklassikasse. Lapsena Hollandis Almere akadeemias harjutanud Frank käis mitu korda testimas kuulsas Amsterdami Ajaxis, kuid liitus ootamatult hoopis Itaalia suurklubi Napoliga, kus sai juba 17aastasena treenida kuulsa Rafael Benitezi käe all koos esindusmeeskonnaga. Ootused olid suured, kuid 2015. aasta jaanuaris kolis Liivak hoopis Hispaania neljandasse liigasse, Alcobendase tiimi. Ka seal jäi läbimurre saavutamata ja tänavu jõudis ta läbi Bosnia ja Hertsegoviina esimest korda Eesti kõrgliigasse.

Frank Liivak. Foto: Martin Ahven

Kõige eelneva taustal ütleb Frank alati julgelt välja, et tema eesmärgid on kõrged: tippliigasse! Meie jalgpallurite puhul pole selline käitumine kuigi tavaline. „Eestis vaadatakse natukene imelikult nende suunas, kes asju välja ütlevad. „Mis ta jälle plärab?“ mõeldakse. Enda hinnangul pole ma kunagi pilvedes hõljunud. Võimalik, et mõnele on selline mulje jäänud, aga sisimas seisan alati kahe jalaga maa peal.“

Endise korvpalluri Jaanus Liivaku poeg tunnistab, et tema ellusuhtumine ja temperament võivad olla seotud Hollandis kasvamisega. Juba 13-14aastase poisina hakkas ta igapäevaselt mängima kodu kõrval asunud miniväljakul, kus vastas olid täismehed. „Seal ei saanud mökutada. Mingis mõttes pidigi neile vastu paukuma, et sind tõsiselt võetaks. Kui oleksin jonninud, pidanuks lihtsalt istuma ja vaatama, kuidas teised mängivad,“ meenutab Liivak.

„Veetsin peaaegu kõik õhtud pärast trenni kodu juures väljakul. Sain kõvasti karastust, olin väljakul ainuke valge. Hollandis olid ikka sisserändajate ja kohalike vahel väikesed kokkupõrked – vaadati üksteist imeliku pilguga. Alguses arvati, et ka mina olen hollandlane, aga ajapikku jäi neile meelde, et tegelikult tulen hoopis Eestist.“

Ka Almere akadeemias käis kõva olelusvõitlus. Isegi õrnas eas poisid ei saanud kindlad olla, kas neid trenni tagasi oodatakse. „Aasta lõpus ei teadnud keegi, kas jääd akadeemiasse või mitte. Võisid olla tiimi parim mängija, aga järgmisel hooajal öeldi, et enam ei kõlba,“ pajatab Frank.

Frank Liivak (paremal). Foto: Martin Ahven

Ebaõnnestunud üleminekute virvarr viis lõpuks siiski ka Liivaku enesekindluse alla. Eelmisel talvel oli tal valida, kas proovida õnne Itaalia tugevuselt kolmandas liigas või tulla esmakordselt Eestisse. Frank valis Flora, kus on tänavu löönud 16 väravat ja andnud 5 resultatiivset söötu. „Tunnen, et see pole mu maksimum, aga tegelikult oleks võinud ka hullemini minna. Florasse tulles ma ei teadnud, mis seisus täpselt olen,“ arutleb ta.

„Mul oli vaja jalgpallis eneseusk ja lõbu üles leida. Selles suhtes olen hooajaga kasvanud – naudin iga hetke, mis palliplatsil olla saan. Just see oligi peamine põhjus, miks Eestisse otsustasin tulla. Pidin end pildile mängima, sest minevikus on sellest puudu jäänud.“ 

Liivaku leping Floraga kestab 2019. aasta lõpuni ja oma tulevikuplaane kommenteerib ta pärast hooaja lõppu.

***

Noorena läksid netikommentaarid hinge

Frank Liivakus nähti paljude aastate jooksul Eesti jalgpalli üht suuremat talenti. Teismelisest poisist kirjutati palju ja netikommentaatorid ei suutnud alati viisakuse piiridesse jääda.

„Ütlen ausalt, et noorena läksid need asjad väga hinge. Käisin Soccerneti foorumit lugemas ja peaaegu oleks endalegi kasutaja teinud,“ meenutab Liivak. Omanimelise teema sai ta 2012. aastal ja tänaseks on seal kokku 654 postitust.

„Eks vanusega on mu suhtumine muutunud. Saan aru, et kõik on omamoodi spetsialistid ja inimestel ongi omad arvamused. Kui keegi mu kohta midagi hästi või halvasti ütleb, siis ei tee see temast minu jaoks halvemat inimest. Igaühel on oma arvamus ja kõik võivad seda rahulikult väljendada.“

***

28 matši võiduta! "Ilma naljata, see on päris kurb."

„Päris karm statistika,“ ütleb Frank Liivak, kui kuuleb enda U21 vanuseklassi koondise võiduta seeriast. Ta tegi 2013. aastal Andorra vastu võiduka debüüdi, kuid pärast seda püsis 28 mängu järjest viikide ja kaotuste peal.

„Ilma naljata, see on päris kurb. Käisin koondisega pikalt kaasas ja kui lõpuks minu enda vanuseklassi valiktsükkel algas, olid ootused päris suured. Olime oma pundiga alates U17 vanusest koos madistanud. Nüüd on valiktsükkel läbi ja tabelis on kaks punkti (ja viimane koht - toim),“ ütleb Liivak. „See on mõnes mõttes häbiväärne.“

Erinevate vanuseklasside Eesti koondiseid on Frank Liivak esindanud koguni 65 korda ja löönud 15 väravat. Foto: Mati Hiis

Tema sõnul suutis koondis viimases valiktsüklis kõigiga võrdselt mängida, kuid puudu võis jääda nahaalsusest. „Mänguliselt oleme Põhja-Iirimaaga võrdsed, aga nemad on lõpuks väga kõrgel (põhjaiirlased lõpetasid grupi 20 punkti ja teise kohaga – toim). Nad lähevadki platsile ja ütlevad kõigile: „F**k off, mina olen parim!“ Niimoodi nad meid viimastel minutitel võitsidki. Võimalik, et nemad tunnevad, et peavad mänge võitma, meie aga mõtleme, et tahame võita.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee