Kersti Kaljulaid armastab sporti.Foto: Aldo Luud
Spordivaria
1. november 2018, 18:51

VIDEO | Kersti Kaljulaid meenutab, kuidas banaanid teda pingutama sundisid (3)

Vabariigi kõige prominentsem harrastussportlane ehk president Kersti Kaljulaid meenutas Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumile antud intervjuus kaht võistlust, kus ta tõsiselt kõrge koha nimel pingutas ja soovitu ka saavutas.

"Mulle on tegelikult elu aeg meeldinud sporti teha, aga pean ütlema, et ma õudselt vihkan võistlemist," rääkis Kaljulaid. "Kui ma väiksena tennist mängisin, siis võitsin ainult seepärast, et kaotamine oli nii õudne."

President tunnistas, et hiljem pole ta üks ühe vastu spordialasid nautinud. Kaljulaid harrastab jooksmist ja suusatamist, kus ta võistleb kella ja iseendaga. Siiski meenus talle ka kaks erandit!

"Kaks korda olen ihust ja hingest võidu peale võistelnud. Esimene kord oli lasteaias suusatamise võistlustel. Suusad anti lasteaiast ja ma ei viitsinud trügida, et häid suuski saada. Lõpuks sain kaks suuska, mis olid erinevast paarist, üks oli sinine, teine punane. Olin jube solvunud ja võitsin võistluse lihtsalt selle pärast, et mul olid kõige-kõige halvemad suusad. Puhtalt solvumise pärast otsustas, et pean võitma. Kuna teistel polnud ühtegi motivaatorit, siis võitsin pika puuga."

Kaljulaid jätkas: "Teine juhtum on aastast 1980. Tol ajal mängisin tennist ja olin Tallinna Mererajooni spordikooliga Samblapõllu spordilaagris. Üldiselt toimus alati laagri lõpus tropsijooks, mis oli veidi vähem kui kolmekilomeetrine kross.

Ma ei olnud kunagi pidanud vajalikuks sellel krossil auhinnalistele kohtadele joosta, aga tollel aastal ei olnud auhinnaks tropsid, vaid tegemist oli olümpia-aastaga ja auhind oli oluliselt peenem. Võitja sai kolm banaani, teine koht kaks banaani ja kolmas koht ühe banaani.

Ma ei olnud kunagi banaani saanud ja võin öelda, et need olid tõesti ilusad, kollased ja küpsed banaanid. Tulin oma vanuseklassis teiseks, sest jälle oli olemas oluline stiimul, mis mul tavaliselt puudub. Sain kaks banaani, aga need ei maitsenud mulle üldse. Õnneks mu väike vend sõi need siiski ära.”