Ivo Rull | Šmigun-Vähi ja Baruto kui lihtsameelsete häälte saagikoristajad (10)

Baruto pani varasuvel oma brändi enampakkumisele, mille võitis Keskerakond. Kristina Šmigun-Vähi valis pikalt tule ja vee ehk Keskerakonna ja Reformierakonna vahel. Viimane tundus talle kindlam valik. Siiri Sisask astus korraks EKREsse ja nüüd ootab uusi kosilasi. Andrus Vaarik liitus sotsiaaldemokraatidega ning Üllar Saaremäe Isamaaga. Võin võtta lusikatäie mett selle peale, et kõnealune trend saab lähikuudel märkimisväärset lisa.

Häältemagnetist tiksujaks?

Praeguse riigikogu koosseisu näitel ei saa paraku kuidagi kinnitada, et rahva armastet häältemagnetid osutuksid poliitikutena ka tegijateks. Maire Aunaste, Hardi Volmer, Ain Lutsepp ja Jüri Jaanson on Toompeal mõnusalt tiksunud. Mihkel Raual jätkus elaani mäelt sirge seljaga reaalsusesse tagasi tulla. Kõige kurvem näide on aga telenägu Tanel Talve, kes kujunes riigireformi jutlustajast kiirelt valge maasturiga kuluhüvitiste tarbijaks.

Ajas tagasi vaadates torkab silma, et Reformierakond on olnud ülekaalukalt kõige edukam sportlaste riigikokku lähetaja ning Keskerakonna taktika on olnud pigem kaasata rahvakunstnikke televisioonist.

Reformierakonna riigikogu fraktsiooni peab vaat et nomenklatuurselt kuuluma endine tippsportlane või sporditegelane. 1995. aastal valitud koosseisus oli selleks Jaan Talts. 1999. aastal jõudis mäele Toivo Asmer. 2003. aasta satsi tugevdas Neinar Seli ning 2007. aastal hoolitses tiimi eest spordiarst Toomas Savi. 2011 ja 2014 liiguti kindlalt edasi Jüri Jaansoniga. Ning polegi vaja Mangi, et ennustada 2019. aastal edukat finišit Kristina Šmigun-Vähile.

Keskerakond tõi 1999. aastal riigikokku Erika Salumäe ja IRL 2007. aastal Erki Noole.

Keskerakonna riigikogu fraktsioonist aegade jooksul läbi käinutest saaks menuka telesaate. Evelyn Sepp (1999, 2003), Enn Eesmaa (2003 – tänini), Heimar Lenk (2003 – tänini), Maarika Tuus-Laul (2003 – tänini), Aivar Riisalu (2007) ja  Peeter Võsa (2011) teeksid praegugi mõnes meelelahutuslikus teleformaadis üle keskmise reitingud.

Poliitikas on vähe glamuuri

Kui spordis, kunstis või televisioonis tuntust kogunud satuvad valimiste eel poliitikasse, tabab neid reeglina kahte tüüpi šokk. Ühed avastavad peagi, et võimukoridorid on ahistavad, ning taanduvad (Hannes Võrno). Teised ei suuda ära imestada, miks neile nii väheste tegemiste eest nii hästi makstakse, ja muganduvad kohalkäijateks (enamik). Aga on neidki, kes leiavad poliitikas oma teemad ja oskavad uues rollis ka tulemuslikult toimetada. Nagu näiteks 1992. aastal Kuningriiklaste nimekirjas Toompeale jõudnud humorist Priit Aimla, kes osutus vägagi töökaks ja tulemuslikuks eelnõude menetlejaks.

Kuna suur osa valijatest laseb end endiselt ära tinistada mis tahes areenil kuulsust kogunutest, jääb pea ainsaks filtriks poliitika seebiooperlikkuse vähendamiseks tuntud isikute enesekriitika. Head eeskuju selleks andis tänavu suurest spordist taandunud Gert Kanter, kes oma poliitikasse mineku kohe kindlameelselt välistas. Nii hoidis ta oma head nime ning kogu rahva imetlust.

Kui aga tuntud isikud saavad valimiste eel ettepanekuid mõne erakonna nimekirjas kandideerida, peaksid nad endale esitama mõned järgnevatest küsimustest ning neile ka ausalt vastama. Kui oled olnud tippsportlane, kas lepid siis vaikse istumisega fraktsiooni tagapingis? Kui oled telestaar, kas suudad hoida oma ego tagasi ja järgida kuulekalt nii-öelda partei joont?  Kui oled laulja või näitleja, kas suudad usutavalt välja kanda tõsiseltvõetava poliitiku rolli? Kui oled meelelahutaja, kas suudad vältida iseenda paroodiat?

Nagu poliitikas sageli öeldakse – siin on mõtlemise koht.