Eesti keele seletav sõnaraamat
kihvt ‹-i 21›
1.vananenud või kõnekeeles mürk. Andnud vihamehele kihvti sisse. *Mis ühele lubatud, see on teisele hävitav kihvt. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› kõnek õel, mürgine. *
Inimeste vastu kihvt – aga näe, loomi armastab...” E. Rannet.
3. ‹adj› kõnek kellegi meelest mingitelt omadustelt väga hinnatav, vahva, tore, äge. Need olid päris kihvtid poisid. Urve on igavene, täitsa, hästi kihvt tüdruk. Ta on kihvt kambajõmm.
KOMMENTAARID (3)