Õhtuleht vaatas otsustavat matši koos Kalju presidendiga!
PÄEV PRESIDENDIGA | Kõik on jumala kätes ehk Mida tundis meistritiitlit otsustava kohtumise eel, ajal ja pärast Nõmme Kalju boss
Samal teemal formuleerin oma esimese küsimuse Kalju presidendile Kuno Tehvale. On ju suur päev, klubil on võimalus teist korda ajaloos Eesti meistriks tulla. Võiks ju mõtted ja tunded veidi laiali olla.
„Viimased kaks-kolm aastat olen külma kõhuga suhtunud,“ räägib ta. „Olen harjunud mõttega, et asi on kõrgemal otsustatud. Kui on sinu aeg, on sinu aeg. Kui ei ole, ei ole. Lähme rahulikult saatusele vastu. Kõik on tehtud, pole mõtet närvitseda. Kui teed oma asja, tuleb teenitud tasu.“
Jälitan Tehvat – kes tutvustab mind kõigile kui oma töövarju – enne kohtumist, selle ajal ning pärast heitlust. Selle aja jooksul küsitakse temalt kümneid kordi, mis tunne on. Mehe vastus suubub alati ühte sadamasse: „kõik on okei, tunne on sama nagu eile.“
Kui unise olemisega Kalju fännigrupi üks liidritest Myrgel sõnab, et ta pole nädal aega korralikult sõba silmale saanud, siis klubi president paistab näiliselt tõesti väga värske ja rahulik.
„Sa ju raudnärvidega mees,“ lausub Myrgel Tehvale. Just kui selle tõestuseks hakkab Tehva mulle anekdoote rääkima.
Aga päev on sellest hoolimata tähtis. Tehva ärkas kell 7, valmistas omletti ning käis enne staadionile tulekut ema haual. Tähtsate sündmuste eel on see tema traditsiooniks.
Raha taskusse ei õmble
Ja täna on üks neist. Eesti ajakirjandus on juba kuid otsustavate kohtumiste eel leierdanud, et mängitakse miljoni euro peale. Umbes nii suur summa on miinimum, mida Eesti meister eurosarjadest kokku krahmab. Lihtne loogika ütleb, et mida rikkam on klubi, seda paremad on sealsed mängijad. Tehva krõbisevat üle ei taha tähtsustada.
„Raha on selline asi, et seda taskus väljakule kaasa ei võta,“ muigab ta. „Keegi kiiremini ei jookse, kui endale raha taskusse õmbleb. Me mängime tähtsamate asjade nimel.“
Enne kohtumise algust lippab Tehva riietusruumi mängueelsele kärmele koosviibimisele. See on ainuke kord, kui mind seinale kärbseks ei lubata.
„Mis rääkisite?“ uurin Tehvalt, kui ta tagasi jõuab.
„Enam pole midagi öelda. Käisime kaks päeva tagasi meeskonnaga õhtusöögil ja bowlingut mängimas, siis sai kõik öeldud,“ lausub ta
Võimatu motiveerib
Matše jälgib Tehva alati selle värava tagant, kuhu Kalju parasjagu ründab. Nõmme au ja uhkus alustab hoogsalt ning mitmel korral valmistatakse Transile peavalu. Tehva on vana rahu ise. Ei ühtegi žesti. Ei ühtegi grimassi. Samas ütleb, et sellisel tasemel on iga mäng elu ja surma peale.
„Meeskond on elusorganism,“ mõtiskleb ta. „Tänavu on meil väga hea kamp. Riietusruumis on sama hea atmosfäär nagu 2012. aastal (mil Kalju esimest korda tšempioniks tuli). Vahepealsetel aastatel oli kehvem.“
Kui horvaat Marko Brtan Kalju 24. minutil juhtima viib, viibutab Tehva helgelt rusikaid, kuid on viis sekundit hiljem tavapärases olekus tagasi. Etteruttavalt öeldes: nii teeb ta iga tabamuse järel, vaid kolmanda värava puhul – kus pall käis enne kaks korda latis – on ta tavapärasest emotsionaalsem ning lausub: „Ai, see oli hea!“
Minutid mööduvad, räägime Belgia jalgpallisüsteemist, sõjaväedistsipliinist, tema emast ("sõber ütles, et inimene saab siis täiskasvanuks, kui ta ema sureb"), kohtunikest („sel aastal olen esimest korda tundnud, et nad teevad head tööd"). Kõrgematest jõududest.
„Kõik on jumala kätes,“ tõdeb Tehva pärast avaväravat. Ta on usklik ning käib iganädalaselt kirikus.
Tagasi maisete teemade juures, uurin klubijuhi ameti kohta. See ei tundu just meelakkumine.
„Ajal on minu jaoks elus kõige suurem väärtus, seda jääb järjest vähemaks,“ arutleb ta. „Ma ei loe sekundeid, minuteid, tunde, päevi, nädalaid, kuid või aastaid. Raha on klubi jaoks palju ohverdatud, aga seda on rõõm teha. Siin sees on muidugi raske olla. See on tugevatele inimestele mõeldud. Mul on ka selline imelik iseloom, et mida rohkem öeldakse, et ei saa või see on võimatu, seda rohkem see mind motiveerib.“
Kui hooaeg läbi, ei kipu Tehva soojale maale puhkusele. Maakodus on väliköögile hoopis tükis tarvis katust panna.
Paks buss
Aga enne on vaja pidutseda. Kalju võidab 4:1 ning ei kaota hooaja jooksul mitte ühtegi mängu. Meistritiitel on teenitult nende. Esmalt pannakse pralle püsti väljakul, Ilutulestik ja säravad värvilised paberid lendavad taeva poole. Fänn Myrgel suitsetab sigarit, mis on neli aastat (!) piisavalt pidulikku sündmust oodanud. Nüüd on see käes. Avatakse esimesed vahujoogid. Riietusruumis kallatakse šampust karikasse aina juurde ja juurde. Intervjuud andev Rimo Hunt kastetakse alkoholiga üle. Kord aastas võib.
Enne kui kräu lokaalis jätkub, sõidetakse lahtise bussiga Nõmme turuplatsile von Glehni kuju juurde. Masinasse on oodatud ka Kalju poolehoidjad, mis tähendab seda, et kuigi inimesed on sõiduvahendi katusel, on siiski mulje nagu kilud oleks karpi pressitud.
Olen üsna kindel, et maailmas pole kunagi ühegi bussi peal rohkem rahvast olnud. Keegi trügib raskustega läbi rahva, et allkorrusel öökida. Poolehoidjad ei lase end häirida ning laulavad sellise isuga, et ila lendleb graatsiliselt mu märkmikusse.
„Sergei, mõtle taktika välja,“ hõikab keegi Kalju peatreenerile Sergei Frantsevile. Midagi on vaja nuputada, sest buss ei suuda kurvi välja võtta. Lõpuks aetakse osa kambast tänavale ja masin suudab edukalt teele asuda. Küll mööndustega. Bussi esiosa edestas kellegi plankaiale oma palavad tervitused.
Pürotehnikast pungil buss liigub teosammul. Mina kõnnin umbes samas tempos koos kolme Kalju fänniga Nõmme turu suunas.
„Ma ei tea, kus mu naine on, kus mu laps on, aga süda on rahul,“ muigab üks neist, kes pidi perekonna bussi jätma ning ise kõmpima.
Tiitel on Kalju.
„Nõmme nimel, Kalju eest,“ ütleb Tehva kokkuvõtteks.
Kas ta pisikese piisa paotas?
„Väikse pisara,“ lausub ta Von Glehni kuju juures. „Me kõik oleme inimesed.“
Kommentaarid (0)