Luule Tull meenutab konkurendi hämmeldust: „Sa, kuradi mutt, oled pikali maas ja siis lähed veel mööda!“ (4)

Vaprale Luulele kujunesid tõsisteks katsumusteks krossid. „Ma olin kuradi kangust täis, ikka sõitsin,“ kihistab ta naerda. „Sügisel oli mudane ja kole. See oli alles mu teine või kolmas kross, kui võistlesin Raplamaal. Mõtlesin, et nüüd tõmban hooga. Nagu silla peale sain, olin prauh pikali. Tõusin kohe püsti ja sõitsin edasi. Ma olin küll natuke ettevaatlikum, aga kukkumine ei muutnud araks.“

Luule käblade üleslugemiseks peab appi võtma mõlema käe näpud. „Ükskord kukkusin Riias esimesel ringil libeduse tõttu,“ kangastub tal silme ette dramaatiline seik, mille täpset toimumisaega enam ei mäleta. „Ma juhtisin võistlust. Tõusin üles ja jätkasin. Enne lõppu olin jälle liider. Pärast tuli Helgi Kollom minu juurde ja ütles: sa, kuradi mutt, oled pikali maas ja siis lähed veel mööda!“

Luule nimetab Riias asuvat Bikernieki ringrada meistrite rajaks. „Ükskord läks kurvis ratas alt ära ja viskas selle üle kümnemeetrise männi. Minul ei juhtunud midagi,“ avaldab ta.

Loe Luule Tulli elust ja mõtetest pikemalt Õhtulehe suurest loost!